Naine palub oma elukaaslast: ma tean, et me oleme mõlemad väsinud ja stressis, aga palun aita mind koduste töödega
Ma olen seda oma elukaaslasele nii mitu korda öelnud: palun aita mind koduste töödega. Ja ma ei pea selle all silmas seda, et kui ma olen seda kord palunud, siis sa viid prügi välja ning võtad tolmuimeja välja ja tõmbad sellega põrandada üle ning ongi kõik. Kodu koristamine ei tähenda ainult tolmuimejaga tõmbamist, vaid kui sul on valged seinad, siis lülitite ümbrused vajavad tahes tahtmata aeg-ajalt lapiga nühikimist. Vannitoa vuugid nõuavad nühkimist, vetsupott ei püsi ise säravpuhas ja vannitoa kraanikauss samuti mitte, valgetele köögikappidele tekib tahes tahtmata mingeid suvalisi kastmepritsmeid, teleka taha koguneb kiiresti tolm... Ma võiksin seda nimekirja veel pikalt jätkata.
Ma tean, et me oleme mõlemad väsinud ja stressis. Me mõlemad mõtleme raske tööpäeva lõpus, kust leida energiat söömiseks, enda pesemiseks ja koeraga jalutamiseks, kuigi tahaks hoopis diivanile pikali kukkuda. Ja sina mõtled veel seejuures, kas me täna seksime ka, aga mul on juba selleks ajaks koristamisest toss jumala väljas (sina oled terve aja diivanil puhanud). Lisaks kõigele pean ju veel meie elu ära organiseerima, mõtlema kõigile ja kõigele või no ma ei PEA seda tegema, aga selline ma kord juba olen.
Vahel ma mõtlen, et mis siis veel saab, kui meil kunagi ühised lapsed on? Aga olgem ausad, hetkel ma isegi ei taha seda ette kujutada ja mõtlen, et mis oleks kui me kunagi lapsi ei saakski. Loll mõte, aga no vahel emotsionaalsusest lihtsalt mõned mõtted tekivad.
Ah, ma isegi ei viitsi vinguda. Parem teen sulle juba mitmendat korda pakkumise võtta ühise eelarve eest meile koju koristaja, sest elu on elamiseks ja kaua me tülitseme selle pärast, kes tualettpotti küürima peab? Ja selle mõtte eest ma ka vabandada ei viitsi, sest kui me tegelikult saaksime seda mugavust endale lubada, siis mis see kõigi teiste asi on.
