Naine paneb asja paika: seni, kuni suurele osale ühiskonnast ei ole purjus olemine mitte häbi-, vaid uhkuseasi, ei muutu midagi!
Nädalavahetusel lugesime uudist õnnetusse sattunud lapsi vedanud bussist, mille juhil tuvastati enam kui kahepromilline joove. Naistekas sai seepeale kirja oma lugejalt, mis väga hästi kommenteerib sedasorti uudiste ja sündmuste põhjusi ning tagamaid.
Viimaste uudiste valguses ütlen otse ja selgelt välja — ma vihkan meie ühiskonnas valitsevat alkoholikultuuri ja joomise normaalseks pidamist. Liiga tihti juhtub purjus inimene autorooli või mis veel hullem, ühistranspordivahendit juhtima.
Minu tänane meelepaha on ajendatud sellest bussijuhist, kes lapsi sõidutas, aga samuti sellest, et nädalavahetusel jäi jälle ühe reidiga umbes 40 roolijoodikut vahele. Roolijoodikud kihutavad politsei eest ära, sõidavad kraavi, põhjustavad õnnetusi ja mõni veel vabandab, et püüdis pokemone.
Inimesed, mis teil arus on? Mu ämm räägib ikka ja jälle, kuidas nemad oma nooruses kogu aeg pärast pidu sõitsid ja see oli nii normaalne, et ei osatudki teisiti elada. Kõige vähem purjus inimene läks rooli ja enamasti jõuti ikka ilusasti koju. Miilitsale (ja vabariigi alguses politseile) ninanipsu mängimine oli auasi, millest pärast uhkusega rääkida. Tundub, et see mentaliteet on teatud põlvkonda siiani jäänud — oh, ma olen alati purjus peaga sõitnud, ma oskan küll, midagi ei juhtu, politsei on lihtsalt kari kontrollivaid lollpäid. Ja see põlvkond isasid-emasid on üles kasvatanud praegused kahe-kolmekümneaastased, kes on seda joomist, purjus peaga sõitmist ja pidusid beebist peale näinud ning hakanud normaalseks pidama.
Ühiskonnas valitseva alkoholikultuse taustal on oma peaga mõtlemine ja kaineks jäämine mõnikord paras julgustükk, eriti noorte jaoks, kelle jaoks on eluliselt oluline kusagile kuuluda.
Mul on häbi lennujaamas või sadamas teisi eestlasi kohata, sest enamasti on nad purjus ja valjuhäälsed. Mitte kuidagi ei saa ju puhkus mööduda pideva vinesolekuta. Ma tean mitmeid inimesi, kes välismaal käies piirduvadki hotellitoas joomisega ning pikimad trajektoorid on supermarketi otsingud. Millise kogemuse ja naudingu saab sellisest reisist? Mida sa nägid? Samuti imestan ma alati inimeste üle, kes ostavad kontserdi- või festivalipileti, välisartistide eest tuleb mõnikord ikka väga suuri summasid välja käia, ja on juba enne peaesinejat nii purjus, et ei püsi jalul, mõni magab kusagil aia ääres ja hiljem saab ainult öelda, et on käidud. Miks üldse peab sellisel juhul reisile või kontserdile minema? Istu kodus ja laku palju kulub. Tuled teisi tüütama ning endale häbi tegema. Aga vot selles ongi asi, et suurele osale ühiskonnast ei ole purjus olemine häbi- vaid uhkuseasi. Mida suurem mäluauk ja rohkem vägitegusid, seda ägedam mees/naine.
Mul on siiralt hea meel, et noortele suunatud alkoholivastaseid kampaaniaid tehakse ja näiteks Rimi enam alkoholivaba siidrit ja õlut alaealistele ei müü. Olen liiga tihti näinud, kuidas pealtnäha vaevalt algkooli lõpetanud lapsed keset päeva alkoholivaba siidrit joovad, limonaadi asemel. See jama peab lõppema! Miks üldse on olemas lastešampused? Muidugi tahavad lapsed vanemaid kopeerida ja kui nad kodus näevad, et kõike tähistatakse klaase kokku lüües, teevad sama. Omal ajal sai seda morsiklaasiga tehtud, polnud häda midagi, tähtis oli see kõlksutamine, mitte jook ise. Nüüd aga ostad lapsele tema šampuse, endale enda oma ja räägid juurde, et kui ta suureks saab, hakkab ka täiskasvanute oma jooma? Seni, kuni valitseb suhtumine, et absoluutselt kõike peab vintis olemisega tähistama, saunaõlu pole joomine (isegi kui terve kuuspakk ära läheb), reeglid on rikkumiseks ja politsei on loll, kasvab ka järgmine põlvkond selline, kes juba algklassides nii purjus on, et vanemad peavad neile haiglasse järele minema ning kes istuvad pikemalt mõtlemata autosse, mille juht pole kaine. Ma nii ootan aega, mil lõppeks ometi ära see pidev oht, et mõni järjekordne vägilasest roolijoodik mind või mu lapsi surnuks sõidab!
Alkohol on tõepoolest tarkade jook — kahju et enamik inimesi nii lollid on!
