Naine pihib: ma ei julge oma mehe käest raha küsida
Mul on nii kurb meel, et meie suhe on läinud nii kehvaks, et ma ei julge oma abikaasa käest isegi raha küsida enam. Kas sellise inimesega üldse on veel mõtet oma elu jagada?
Alustame sellest, et minu palk on 800, tema palk 2800. Mina pean maksma söögi ja laste kulud, riided ja kooliga seotud kulutused. Tema maksab pangalaenu ja kütuse ja kulutab oma raha kuhu ise tahab. Minul on iga kuu lõpus näpud täiesti põhjas ja loen sente, et kuu viimastel päevadel perele toit lauale tuua. Mõnel kuul, kui lastele on olnud vaja uusi jalatseid või riideid või on olnud mõni suurem väljaminek, ei ole mul enam toiduraha ja pean mehelt küsima. Tema toidu jaoks ju ka! Aga viimasel ajal on ta mulle nähvama hakanud ja õiendab, et ma ei oska rahaga ümber käia. Mul on niigi paha tunne, kui pean tema käest küsima, sest ma tean, et see talle ei meeldi, aga miks inimene ometi ei saa aru, et need, kelle peale ma kulutan, on tema lapsed ka?!
Ma ei saa aru temast. Ta nagu ei hooliks üldse oma lastest. Nende peale ei raatsi ta sentigi oma sissetulekust anda. Väidab, et milleks ma siis tööl käin ja raha teenin kui mitte laste kasvatamiseks. Tema panus piirdub pangalaenuga ja kütuse ostmisega meie pere ainsale autole, mida kasutab peamiselt tema ja lapsed peavad sõitma bussiga. Isal pole lihtsalt aega ega viitsimist lapsi trenni või sõprade juurde viia. Mõnikord harva viib ta meid oma ema poole saja kilomeetri kaugusele ja kiitleb siis tükk aega veel sellega, kuidas ta hoolib oma perest ja on meie perele autojuhiks.
Ta ei teagi, kui palju poes toit maksab, sest mina olen alati ise poes käinud ja toidu valmis teinud. Tema ainult sööb. Endale ostab riideid, aga lastele mitte. Laste riietamine olevat tema sõnul ema töö. Ega ma kurda, ma olen alati hakkama saanud, aga nüüd on selline olukord, et enam ei saa. Selle kuu lõpuni toiduraha ei ole ja ma tean juba ette, et kui küsima lähen, saan korralikult sõimata. Talle meeldib tunda oma üleolekut ja väga suure draama ja ohkimise saatel mulle selgeks teha, et ma olen loll, kes ei oska majandada ja siis lõpuks veel suurema demonstratsiooni saatel mulle paarsada eurot üle kanda. Et ta ise ka süüa saaks, no kuidas ta ei mõista…
Olen hakanud mõtlema, et kui see inimene, kellega mina pean oma elu jagama, ei raatsi minu ega oma lastega jagada oma sissetulekut, siis mis mõtet sellel elukorraldusel üldse on. Kas abielus ei peaks kõik olema ühine? Mul ei ole mingit huvi tema raha vastu selles mõttes, et ma ei ole mingi laristaja ega käi iga päev endale uusi riideid šoppamas. Aga miks mina teda oma raha eest toitma pean, kui tema meie lastele ei raatsi jäätistki tuua?
