Mu abikaasa ajab mind täiesti endast välja. Ma ei julge isegi midagi enam kodus öelda, sest ta võib siis nii pahandada, et ütleb asju, mida ta tõenäoliselt ei mõtle ja pärast ma jälle nutan või teen närvide rahustuseks klaasi veini. Aga kui ma küsin talt, mis selle halva tuju taga peitub, on tema vastuseks "mitte midagi". Mõnikord hiljem ta aga ründab (mitte vägivaldselt, vaid sõnadega) mind ootamatult väites, et üks tonks teeks asja heaks küll ja üldse peaksime rohkem seksima. Aga mina ei taha seksida inimesega, kes kogu aeg mu tuju rikub ja mind maha teeb.

Mida siis teha? Lahku minna ju ka ei taha.