Mul on 20aastane tütar, kes põhimõtteliselt minuga ei suhtlegi. Mul oli hiljuti sünnipäev ja ta helistas. Vestlesime sellest, kuidas riigikogu valimised läksid, mis ta viimati kinos vaatamas käis jne. Kui kõne lõppes, hakkasin mõtlema, et mis ta õigupoolest minu praeguse elu kohta teada sai? Mitte midagi. Me ei räägi üldse sisulistest asjadest, vaid üldist juttu. See on kui kohustus, et tähtsatel pühadel tuleb suhelda, aga isegi siis tunneme end kohmetult. Ma tean sisimas, et olen selles kõiges ise süüdi.

Heitsin mõttetu mehe kõrvale

Teate küll neid tüüpilisi Eesti perelugusid, kus mees ja naine on alguses õnnelikud ja kolivad kokku. Peagi saadakse ühine laps, aga siis läheb kõik nihu. Mees tööl ei käi, mossitab kodus ja joob. Mul läks vähemalt nii hästi, et mind petma ta ei hakanud. Ühe tüli käigus ütlesin talle ka, et ta on nii mõttetu mees, et keegi ei tahakski temaga magada. Ilmselt oli mul õigus.

Olin vaid 21, kui jäin oma kolmeaastase tütrega kahekesi. Vanemad mind veidi toetasid, aga tahtsin ikka ise hakkama saada ja läksin pedagoogikat õppima. Naljakas mõeldagi, minust sai lasteaiakasvataja ja olen seda siiamaani. Kahjuks olen tööl kümme korda osavam kui omaenda kodus. 

Mulle ei meeldi üksi olla, sest tunnen end nii hapra ja nõrgana. Elasin oma tütre Martaga ligi aasta üksi. Käisin tööl ja viisin teda iga hommik lasteaeda. Õhtuti vaatasime televiisorit ja lugesin raamatuid. Olin noor inimene, aga mul polnud isegi ühtegi hobi. Ohh seda rõõmu, kui sain viimaks tuttavaks Erkkiga. Olime isegi ühes koolis käinud, aga kooliajal ei suhelnud. Nüüd leidsime ühise klapi ja mulle tundus, et ta on täiuslikkuse kehastus. Ta oli nii enesekindel ja ma tundsin end temaga koos kaitstuna. Kolisime peagi kokku ja ma elasin oma roosas maailmas, kus kõik oli ilus. Näilise enesekindluse varjus oli Erkki tegelikult väga närviline inimene. Ta oli ise olnud üksiklaps ja harjunud, et ei pea midagi teistega jagama. Ta oli Martaga alguses nii võõristav, sest väike laps tahab palju tähelepanu, aga temal selline kogemus puudus.

Kui suhe oli veel küllaltki algusjärgus, siis hoidis Erkki end tagasi, sest tahtis mulle meeldida. Kui laps nuttis, siis ta vaikis või üritas rahustada. Kui mina olin koolis või tööl ja tal parasjagu vaba päev, siis viis lapse näiteks loomaaeda. Ma siiralt uskusin, et Erkki harjub lapsega ära ja me elame õnnelikult elu lõpuni koos. Esimene ohumärk oli see, kui tulin ühel õhtul töölt koju ja laps istus vaikides voodil ja mind nähes puges voodi alla. Ma ei saanud alguses üldse aru, milles on probleem, aga siis märkasin ta paremal käel siniseid jälgi. Selgus, et ta oli oma toidu maha ajanud ning Erkki oli ta kättpidi nurka tirinud. Sel korral Erkki vabandas ja selgitas, et reageeris üle, aga last tuleb siiski karistada, kui ta valesti käitub. Oma naiivsuses noogutasin kaasa ja isegi pahandasin Martaga, et kuidas ta küll toidu maha ajab.

Järgmine kord sai Marta karistada, kui liiga kauaks õue jäi ja suutis seal oma püksid ära lõhkuda. Erkki tutistas teda ja andis mõned laksud vastu tagumikku. Kui Marta seinakella ära lõhkus, vedas Erkki ta jälle kättpidi nurka. Edaspidi polnud vabandust enam vajagi. Erkki tuli väsinuna koju ja lihtsalt elas end lapse peal välja. Vahel karjus, vahel andis mõned laksud. Korra andis isegi kõrvakiilu. Pärast seda ei julgenud ma Martat tükk aega lasteaeda viia. Mõelda, ise olen samas lasteaias kasvataja, aga siis toon oma lapse tema rühma ja lapsel on näol selgelt löömisjäljed näha.

Mind ei löönud, hoope sai vaid laps

Kogu asja teeb eriti õõvastavaks see, et Erkki minu peale ei karjunud. Tema vihaobjekt oligi just Marta, mind ta aga hoidis. Oma roosade prillide varjus ignoreerisin kogu seda olukorda. Harjusingi ära, et last tuleb karistada, see kasvatab temast parema inimese. Tegelikult tean, et see mõjus hoopis vastupidi. Juba 12-13aastaselt hakkas Marta palju väljas käima ning jooma-suitsetama. Tema hinded langesid ja pidin isegi tema klassijuhataja juures vestlusel käima. Selle asemel, et Martaga maha istuda ja probleemidest rääkida, me hoopis karistasime teda. Ma pole Martat kunagi löönud, aga võtsin näiteks taskuraha ära ja üritasin teda koduaresti panna. Erkkit sellised lahendused ei huvitanud, tema lahendas probleemid jõuga. Ta pole väike mees — umbes 190 sentimeetrit pikk ja küllaltki kogukas. Ma ei taha teadagi, kui valusad tema hoobid olid.
Kui Marta lõpetas põhikooli, siis kolis ta meie juurest ära linna. Tal õnnestus katsetega ühte kooli sisse saada ja jäi linnas elama minu õe juurde. Alguses ikka käis nädalavahetustel kodus, aga siis jäi see aina harvemaks. Nüüd jõuamegi praegusesse olukorda. Temast on kasvanud väga korralik ja asjalik naine. Käib ülikoolis ja selle kõrvalt tööl. Üks on ta elus siiski puudu — oma noormees. Me pole sellest kunagi rääkinud, aga ma arvan, et Erkki pärast vihkab ta mehi ega taha kedagi endale ligi lasta. Ma läksin Erkkist mõne aasta eest lahku, aga see ei muuda enam minu ja mu tütre suhteid. Ma mängisin maha kõik võimalused, mis mul olid. Olen sellest nüüd aru saanud, aga mis kasu sellest on? Ma olen halb ema, tean seda.

Kõige totram selle asja juures ongi see, et olen ju ise tegelikult lasteaiakasvataja. Ma tegelen iga päev kümnete lastega ja üritan neist kasvatada tublisid noori inimesi. Milline eeskuju ma olen? Inimene, kes ei suutnud oma tütrele head lapsepõlve anda.