Naine pihib: üsna kohe peale meie pulmi teadsin, et ma ei taha selle mehega igaveseks kokku jääda

 (42)
Naine pihib: üsna kohe peale meie pulmi teadsin, et ma ei taha selle mehega igaveseks kokku jääda
Foto: Nathan Dumlao/Unsplash

Ma pole seda lugu veel kellelegi rääkinud, aga tunnen, et pean selle südamelt ära kirjutama. Mäletan päeva, kui oma eksabikaasat kohtasin, nagu see oleks juhtunud eile. Ta astus sisse ühe pealinna baari uksest ja teadsin kohe, et tahaksin temaga rääkima minna. Aga tema tuli hoopis minuga rääkima.

Miks ta minuga rääkima tuli? Sest see oli meile sõprade poolt korraldatud pimekohting ja seni olime ainult läbi Facebooki flirtinud ja kohtingu kokku leppinud. Meie sõbrad arvasid, et me oleme teineteise jaoks ideaalsed.

Ta oli väga kena ja kütkestav. Jõin klaasi veini ja see tegi mind juba purju, sest olin niivõrd ärevil. Aga kõik läks hästi ja nädal pärast esimest kohtingut, kohtusime juba taas ja sel korral ka magasime teineteisega. Jah, nii vara, aga samas, milleks oodata?

Edasi järgnes nii romantiline aeg, me ei suutnud teineteisest eemal ollagi. Rääkisime igal õhtul tundideviisi telefonitsi või kui saime kohtuda, siis kohtusime. Ta rääkis mulle oma lapsepõlvest ja isa kaotusest, mina jagasin oma lugusid.

Kaheksa kuud hiljem palus ta juba mu kätt. Teemantsõrmusega! Ja mina muidugi ütlesin "jah".

Sellele järgnes pikk planeerimiste periood. Pinterestis tundideviisi istumine, vajalike asjade ostmine, näiteks kleidi valimine ja detailid... See oli tõeliselt lahe aeg tegelikult ja pulm ise oli veel imelisem. See oli tõeline unistus!

Seotud lood:

See oli kõik seitse aastat tagasi. Kaks aastat tagasi me lahutasime, aga need viis aastat koos temaga olid ühed mu elu parimad. Ma armastasin teda nii väga.

Aga tegelikult natukene aega pärast meie pulmapäeva, hakkasin mõtlema, et kas nüüd ongi kõik. Ma olen 26 ja abielus! Ma olin kirjutanud põhimõtteliselt alla, et seksin terve elu ainult temaga, veedan kõik romantilised hetked temaga ja ühtegi liblikaid tekitavat uut suhet mu ellu enam kunagi ei tulegi. Nüüd on kõik. Nüüd on tema. Ja nii imeline, kui mu abikaasa ka ei olnud, ta polnud see peadpööritav suhe, millest iga naine unistab. See, mis paneb sind tegema kõiki halbu otsuseid, võtma riske, toob külmavärinad ihule ja kui saaksid, veedaksid selle inimesega palmipuu all ilma millegi muuta terve elu.

Olime kaks kuud abielus olnud, kui ma üksi kodus olles ahastusest nutsin. Ma polnud veel valmis selleks, et mu noore ja vaba ja vallalise elu olekski elatud. Et nüüd oleks aeg täiskasvanuelu elada.

Aga elu pole nagu romantiline komöödia. Meil ei käi taustaks muusika, meid ei kata kaunistavad filtrid ja me ei kanna säravaid kingi. Sellist armastust, millest mina unistasin, polegi vist olemas. Isegi, kui pulmapäeval nii ehk tundub. Abielu on täiesti teistsugune reaalsus.

Täna oleme me lahutatud. Mitte ainult sellepärast, et mina unistasin mingist üle võlli abielust, aga tuli välja, et kaheksa kuud pärast tutvumist kihluda polegi ehk nii mõistlik. Ma ei teadnud, kes see inimene tegelikult on ja tema ei teadnud, kes mina tegelikult olen. Alguses tundus kõik võimalik, aga viis aastat hiljem ei suutnud me teineteisele silmagi vaadata.

Tema on nüüd uue naisega, mina alles otsin oma printsi valgel hobusel. 32aastasena tean juba ehk paremini, mida ma oma elult ootan.