Naine tunnistab: füüsilisest vägivallast hullem oli see, et klassiõed ja isegi vanad mängukaaslased mind ignoreerisid, sosistasid ja minu eest ära jooksid

 (33)
Jaga ka oma lugu!
Naine tunnistab: füüsilisest vägivallast hullem oli see, et klassiõed ja isegi vanad mängukaaslased mind ignoreerisid, sosistasid ja minu eest ära jooksid
Allikas: Pixabay

Kuna nüüd on see teema lõpuks ometi hakanud „kapist” välja tulema, siis tunnistan ka mina, et koolis läbielatu on mind kogu ülejäänud elu painanud. Aga oleks nii, et ainult mina ei ole päriselt seda unustanud! Ei, nagu näha, on neid inimesi OI, KUI PALJU! Järelikult ongi paras aeg ka mul see lugu endast välja kirjutada, sest äkki hakkab pealetulev põlvkond ometi mõtlema, kuidas koolis teiste kaaslaste kiusamine võib põntsu panna kogu inimese psühholoogiale ja tervele elule. Ma ei kirjuta siin oma lugu sellepärast, et ainult mina sain lapsepõlves haiget. Kirjutan, kuna ka minu mõlemad lapsed on koolikiusamist talunud. Kirjutan, kuna kiusamine jätkub põlvest põlve.

Läksin esimesse klassi aastal 1977. Olin häbelik tütarlaps, kes pigem takseeris kõike uut kõrvaltvaatajana, kui et oleks kohe „ellu” sukeldunud. Aga selliseid „halle hiirekesi” hakkasidki nipsakamad ja endast palju pidavad lapsed mõnitama. Oli sügav „vene aeg” ja nagu sel ajal ikka oli, tagasihoidlikumalt riietuvad ja käituvad lapsed jäid „tuusalt” esinevatele gruppidele jalgu. Sellist sõna vist tänapäeval enam ei kasutata, kuid siis oli see moesõna. Ma ei teagi, mille pärast mind kiusama hakati, sest ma polnud ei ülekaaluline ega polnud ka mu välimus kesine. Riidedki olid mul puhtad ja korralikud, kuna ema oli moeinimene ja õmbles meile ise. Pigem jäi ette mu perekonnanimi, mida sai osavalt väänata kõige ebameeldivamal ja võikamal moel. Ja millegipärast oli vaja seda „ohvritalle” kelle peal oma võimu näidata. Kuna lisaks olin ka vaikne, melanhoolne ja endasse tõmbunud kinnine tüdruk, kes väga palju suud ei pruukinud, siis olin paras saak kiusajatele. Enamasti olid need poisid. Õieti kooli direktori pojapoeg, kes tahtis uustulnukana „feimi” saada ja ülejäänud kamp järeljooksikuid, kes ka tähelepanu vajasid ja selleks kõike tegid, et „juhtoinastele” meelejärgi olla. Tegelikult toimib selline süsteem ka täiskasvanute maailmas. Järelikult kõik, mida teevad täiskasvanud ühiskonnas teistele inimestele enda ümber, sedasama teevad ka lapsed omas väikses „ühiskonnas”. Ma ei saa öelda, et kuna olin koolikiusamise ohver, siis mina olen hea kasvatusega ja kiusajad on halva kasvatusega. Aga üks asi on kindel: kuidas suhtuvad vanemad teistesse inimestesse enda ümber, nii suhtuvad ka lapsed oma kaaslastesse ja klassiõdedesse ja -vendadesse. Samas võib ühest perest tulla välja täiesti erineva iseloomuga lapsi.

Seotud lood:

Kõige koledam oli mu perekonnanime väänamine

Mind otseselt kiusati mõnitavate hüüdnimedega. Hakkasin peale seda oma neiupõlve nime lausa vihkama. Kuna mu perekonna nimi oli ehteestlaslikult Männik, siis leidsid klassikaaslased, et seda võiks mitmel moel väänata. Hakati kutsuma „Sõnnik, Hunnik, Kannik…”. See oli väga valus. Ja kui nad niimoodi mind kutsusid, siis mul käis alati valus jutt seest läbi, sest see oli minu isanimi ja seda teotati. Ma ei osanud reageerida, jooksin ära ja puhkesin nutma. Aga see andis veel ja veel neile „tuld”. Mind hakati loopima kriidise tahvlilapiga, pandi jalga taha ja loobiti mu ranitsat üle klassi. Karjuti sealjuures neidsamu mõnitusi kõva ja kriiskava häälega. Jah, peksa ma ei saanud ja füüsiliselt mind ei terroriseeritud, aga veel hullem oli see, kui isegi vanad mängukaaslased, kellega enne kooli minekut sai kodu lähedal mängitud, hakkasid mind ignoreerima ja isegi pinginaaber hoidis eemale. Mäletan, et vastasmaja naabritüdruk ja ka üks teine naabritüdruk lausa jooksid mu eest ära ja sosistasid alati, kui mina välja ilmusin. Lõpuks loobusingi nendega sõbrunemast, sest minu jaoks oli see reetmine.

Vanemad ei uskunud

Loe veel

Ema ja isa küsisid kodus, et miks ma olen nii endasse tõmbunud ja mis mul koolis toimub. Rääkisin, et kiusatakse. Kahjuks arvasid nad hetkel selle peale, et järsku olen ise süüdi, et järsku ütlesin kellelegi halvasti. Tean täpselt, et nii see polnud, sest ma ei suutnud üldse koolis suud lahti teha. Eks ema tegi järelduse sellest, et ütlesin talle endale vahel teravalt, mis talle haiget tegi. Lapsed on ikka vahel vanemate suhtes ülekohtused, sest neil pole ju kogemusi. Aga nüüd tunnen kahetsust, et oma ema oma terava ütlemisega haavasin. Ja sellega kaotasin ka toetuse, sest vanemad algul ei uskunud, et ma ise süüdi pole. Ja koolis õpetajad olid väga ükskõiksed, nad ei sekkunud, kuigi nägid, miks toimus. Sel ajal oli ka muidugi mentaliteet, et kaebama ei tohi kuhugi minna, muidu oled kituja, pealekaebaja ja said veel rohkem mõnitusi. Nii ma ka vaikisin ja kannatasin. Nii läks seda kiusamisaega ligi 7 aastat. Olin juba väga maha surutud, isegi vanemad said aru, et olen piiri peale viidud.

Karatetrenn päästis

Isa hakkas sel ajal tegelema karate ja enesekaitse treeningutega. Ta pani mind ka trenni, et järsku aitab. Käisin kolm aastat Karates ja Judos ja muutusin sisemiselt tugevamaks. Minust ei saanud küll mingit „karatekat”, aga reaktsioonid muutusid kiiremaks ja sisemine jõud ja energia kasvas. Ühel hetkel ma ütlesin endale, et „Mitte keegi ei tule mind enam porri tallama”. Selle mantraga ma muutusin energeetiliselt tugevamaks ja hakkasin tajuma mingit respekti. Võib olla ka teati, et käin trennis ja see info tegi mõnitajad vaiksemaks. Ma ei tea, aga midagi muutus. Olin jõudnud selleks ajaks saada 15aastaseks, kui sattusin malevasse. Kuna sinna liikusid ka mõned mu klassikaaslased, siis üritati ka seal mu elu „põrguks” teha. Ometi suutsin asjasse suhtuda juba ükskõiksemalt. Kui olin jõudnud 17 ja läksin veelkord malevasse, kuhu tuli kokku üle Eesti noori ja meie koolist oli vaid paar õpilast, siis ühtäkki muutus minu positsioon. Tundsin ennast vabalt. Korraldasin asju: ühislaulmisi, võtsin üles mitmeid eestvedamisi ja avastasin ühtäkki, et olen tõusnud liidriks. Mind kuulati. Mul olid omad põhimõtted ja minuga tuldi kaasa, mind austati…

Kohtumine kiusajaga muutis elu

See on kummaline, kuidas põhjast võib tulla selline tõus, aga nüüdseks olen see, kes olen: olen enesekindel naine, kelle elus on olnud palju armastust. Olen tunda saanud ka vägivalda, ebakindlust, ebaturvalisust. Aga ennast üles töötades ja arendades olen jõudnud lõpuks ka andestuseni. Kindlasti küsite, kas olen haudunud kättemaksu neile lastele, kes mind kiusasid? Kas olen neid vihanud? Tean kindlalt, et ei ole. Aga elu ise mängis mulle kätte parima kättemaksu ühele kiusajale. Kohtusin täiskasvanuna, aastakümneid hiljem ühel sünnipäeval purjekal keset Pirita lahte ühe oma kiusajaga. Algul võttis jalad nõrgaks, kui teda seal peol nägin. Kõik, mis oli juba ajahõngu vajunud, kerkis jälle silme ette ja tulid meelde kõik tema mõnitused ja hüüdnimed minu aadressil. Rääkisin sellest oma abikaasale. Ta soovitas mul tuletada ennast meelde sellele kiusajale. Algul kõhklesin, aga siis astusin sellele mehele ligi, kes kunagi poisipõlves mulle inetusi hüüdis. Tervitasin ja küsisin, kas ta tunneb mind ära. Mõistagi ta ei tundnud mind ära. Ütlesi, et olen see Männik, keda ta kunagi koolis kiusas. Algul ta vakatas segaduses, siis vaatas mind tähelepanelikult ja kogeles, et ei tundnud mind ära. Kuna mu abikaasa oli tema kolleeg, siis kutsusime ta endale koju külla. Pakkusin talle parimaid toite ja jooke, mis meil hetkel kodus oli. Olime mehega väga sõbralikud ja ei teinud talle ühtegi etteheidet lapsepõlve teemal. See endine koolikiusaja rääkis oma elust, et oli olnud Afganistaani sõjas ja tal oli tore perekond. Ühesõnaga meie koos veedetud õhtu oli tore üle ootuste. Ma tundsin, et mul pole sees enam mingit viha ega kahetsust. Olin suutnud hinges andestada, sest lapsed olid küll julmad, aga ikkagi rumalad. See endine koolikiusaja oli muutunud väga toredaks meheks. Ja ka tema sai aru, et oli lapsepõlves rumalalt käitunud. Ta siiralt vabandas minu ees, et oli lapsepõlves nii rumal olnud ja minu lapsepõlve rikkunud oma kiusamisega. Lahkudes ütles ta mulle, et olen väga hea inimene ja et ta veetis meiega ühe väga hea ja õpetliku õhtu.

Tähendusrikas unenägu

Loo lõpetuseks räägin ka ühest sellega seotud unenäost: Mingi aeg hiljem nägin unes, kuidas ma täiskasvanuna kohtusin koolis oma teismelise MINAga, ehk siis iseendaga. See tüdruk, kellega kohtusin, oli arglik, hambutu naeratuse ja õnnetu silmavaatega. Ütlesin sellele väiksele äbarikule, et „Ära muretse, kõik su elus läheb väga hästi, kõik saab korda!” Rohkem ma seda arglikku tüdrukut kohanud pole, aga muidugi, tervet minu elu saadab mälestus koolis läbielatust. Seetõttu olen muutunud ennast kehtestavaks, vahel isegi võimukaks, enda arvamust läbi suruvaks naiseks, kes ei lase mitte kellelgi endaga manipuleerida. Tegelikult võibolla peaksin olema tänulik sellele valusale kogemusele, sest see on mind teinud selleks, kes olen praegu. Kätte maksta ma ei soovi ja ei mõtle kunagi sellele, vaid soovin armastust, sõprust ja headust kõikide inimeste vahel. Kahjuks on see peaaegu võimatu.

Ka minu lapsi kiusatakse

Mu tütar on koolis tundnud koolikiusamist ja muutunud samuti tugevaks naiseks, kes elus ise hakkama saab. Mu poeg, kes on praegu 10aastane, käib Soomes koolis ja on kogenud palju kiusamist. Õnneks on meie vahel täielik usaldus ja ta räägib kõigest, kui koolis keegi kiusama hakkab. Viimasel kooliaastal, enne kolmanda klassi lõpetamist, hakkas teda taga kiusama kunagine mängukaaslane. See kiusaja muutus väga järjekindlaks, ässitades paar klassivenda mu poja kallale. Oli ka füüsilisi kallaletunge. Kuna minu poeg käib ka võitluskunste ja enesekaitset õppimas, suutis ta kallaletungijatega toime tulla. Ta on isegi teisi, väiksemaid poisse asunud kaitsma, kui see kiusaja-poiss neid ründab. Aga minu meelest ei tohiks koolides üldse olla vägivaldset õhustikku ja ka õpetajad peaksid koos vanematega koostööd tegema ning lapsi kaitsma, keda rünnatakse või kiusatakse. Mina tõstsin koolis teema üles ja rääkisin poja õpetajatele juhtumitest. Pärisin aru, miks ei sekkuta, rääkisin ka kiusaja isaga asjast. Kiusaja isa õigustas poja käitumist, kuna usub kõike, mida poiss talle räägib. Seega selle isaga polnud mõtet rohkem vestlust jätkata.Õpetajad reageerisid väga positiivselt, kutsudes mind kooli koos pojaga asjast vestlema. Pakuti igasuguseid lahendusi. Kutsuti kooli ka selle kiusaja poisi isa ja kiusaja. Kiusajalt küsiti, miks ta kiusab. Selgus, et põhjust polegi. Nüüd on sellele perele öeldud, et kui see poiss veel hakkab uuel õppeaastal mu poega kiusama, siis sekkub juba politsei ja lastekaitse. Vot nii karmilt tegeletakse Soomes kiusamisteemaga. Samas ei saada ka Soomes täielikult jagu sellest, kuna võimalused laste ohjeldamiseks on piiratud. Seesama poiss, kes minu poega kiusas, tuli kooli pika pussnoaga ja kahjuks vaikiti see maha. Teised lapsed küll informeerisid õpetajaid ja lapselt võeti nuga ära, räägiti ka isaga asjast, kuid mingeid turvameetmeid ei võetud kasutusele. Isa ei ohjelda poega ja õigustab. Kodus on mitmeid relvi lapsel kättesaadav, kuid keegi midagi ette ei võta. Kui laps on nii vihane, et ründab, peksab ja mõnitab kaasõpilasi, siis relv sellise lapse käeulatuses on vanemate kuritegu.

Peame olema toeks neile, kes on nõrgemad ja keda kiusatakse

Mina, endine tagakiusatud, nüüdne lapsevanem ja ema, olen kindel, et koolikiusamine rikub lapsepõlve ja rikub ära terve inimese psüühika, terve elu, kiusamine jääb hinge saatma terveks eluks. Aga ometi on võimalik, kui oled tugev, õppida sellest, saada tugevaks ja ka edukaks, olla õnnelik ja armastada… Kõike on võimalik, ei pea kätte maksma, ega vihkama. Aga me peame kaitsma oma lapsi, kui neid kiusatakse ja õpetama neid toime tulema selle olukorraga, sest tegelikult tuleb kiusamist ette ka täiskasvanu eas, terve elu jooksul, kollektiivides, ühiskonnas, inimestega suhtlemisel. Mõnikord isegi karmimalt, kui see lapsepõlves oli. Me peame karastuma hingelt, muutuma tugevamaks ja samas olema empaatilised ja mitte teisi inimesi kiusama.
Muidugi, on olemas meie, tugevate isiksuste kõrval ka nõrgemaid. Siis me peame neid toetama ja kaitsma, kui neile liiga tehakse, kiusatakse. Me oleme kohustatud märkama ja aitama. Ja eelkõige kuulama oma lapsi. Südamega kuulama, kui nad on meeleheitel. Sest kõik lapsed ei tule kiusamisega toime ja võivad lõpetada oma elu. Minu soov on, et olgem inimesed ja õpetagem oma lapsi hoolima. Siis ei tule ka kiusamist.

Olge hoitud ja hoolige!

Jana

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare