Nimelt olin 34 kui kohtasin oma arust elu armastust. Mu tulevane oli minust 15 aastat vanem, siis aga tundus ta nii lahe, seksikas ja huvitav. Lisaks sellele veel ka rikas. Olin oma õnne tipul, abiellusime ja esimesed 5 aastat olidki toredad.

Aga kahjuks mida aasta edasi, seda rohkem tajusin, et olen suhtes liiga vana mehega. Algas see voodisoorituste kvaliteedi langusest, siis lisandusid mehe meeleolu muutused, tujukus jne, ehtsad meeste klimakteeriumi ja vananemise tunnused. Olin 40 aastane, täis energiat, seksikust ja teotahet ja minu kõrval on vana, väsinud ja hallinev mees, kes enam ei püüagi minuga sammu pidada. Olin rahulolematu ja kurb.

Nüüd, 10 aastat hiljem, elan temaga vaid raha pärast. Varsti aga kavatsen tegelikult lahutada, sest olen leidnud mõned aastad noorema mehe, kellega on meil väga palju ühist ja ka voodielu klapib ülihästi. Ma ei suuda enam armastada oma vana meest, nüüd on ta juba 59 ja koos olles näeme välja nagu isa ja tütar. Mul on kahju tast, aga ma ei suuda vanainimesega enam koos elada kui naine ja mees. Kahetsen, et nooremana abiellusin nii vana mehega.