Naine tunnistab: kuigi mu ettekujutus pereelust ja tõelisest armastusest oli pisut roosilisem, tunnen endiselt uhkust oma laste isa ja meie üle

Meil ei ole ideaalne suhe. See võis olla ideaalilähedane umbes kuus aastat tagasi, siis kui me alles avastasime teineteist. Nüüd on see rutiinne nagu iga pikaajaline kooselu olema kipub.

Mind kurvastab tihti, et meil ei ole enam aega arutleda maailma asjade üle ega tögada teineteist. Nüüd on näod liigagi tõsised ja vaim on piiratud, sest kõik millest suudame rääkida ja mõelda, on meie töö, lapsed ja kodused toimetused. Õhtusteks tundideks oleme mõlemad liiga kurnatud, et teineteise seltskonda nautida.

Kuigi minu ettekujutus pereelust ja tõelisest armastusest oli pisut roosilisem, kindlasti natukene roosam, kui on tegelikkus, siis endiselt tunnen uhkust oma laste isa ja meie üle. Ta ei ole kõigest hoolimata unustanud märgata pisiasju. Tunnen, et ta armastab mind ka siis, kui oleme tülis — üks olulisemaid nüansse, et suhe püsiks “terve”. Kuidas oleks frustratsiooni tundes saada teiselt poolelt selleks veel võimendust?

Mind hoiabki selles suhtes see tunne, et olen hoitud hoolimata ettetulevatest erimeelsustest ja minu väljakannatamatutest tujudest. Ta vääriks medalit selle kannatlikkuse eest — kõik sellised mehed, ka naised! Olen sarnaselt püüdnud säilitada pingelistes olukordades kainet meelt, aga mõistnud siis, et seda suudavad vaid parimad.

Kallis, tahan vaid öelda seda, et olen sulle selle kõige eest ääretult tänulik. Ennast ma muuta ei suuda, aga tea, et vastutasuks selle eest luban igavest truudust ja hoolivust. Võlud mind mitmel erineval moel, aga ma ei väsi korrutamast, et sinu kõige imetlusväärsem külg hoiab meie suhet parimal moel.

Lugeja, räägi kaasa, milliseid omadusi sina oma kallima juures kõige rohkem hindad?