Naine tunnistab: olen ööklubidest sõltuvuses, kuid mu elukaaslasele see millegipärast üldse ei meeldi...

Olen ühe lapse ema ja mul on elukaaslane. Võiks öelda, et muidu meil läheb hästi. AGA minul on kiiks. Ma ei suuda eemal olla ööklubidest. Ükskõik, kui palju ma ka ei mõtle, et nüüd kodurahu huvides aitab. Ei suuda ma sõna pidada ja kuus korra ikka leian ennast sealt. Ööklubid ise ei olegi kõige hullemad vaid pigem see, et ma lahkun sealt alati alles siis, kui tuled põlema pannakse. Kuidas ma sinna siis satun üldse — no sõbrannad kutsuvad ikka. Alati arvan ise ka, et lähen…joon paar-kolm kokteili ja olen paar tunnikest, aga ei. Ikka jälle lõpuni välja selline tants ja trall, et hoia ja keela.

Iseenesest midagi nurjatut ma seal korda ei saada. Räägin küll mingite tüüpidega, aga tavaliselt mitte kauem kui kümmekond minutit niisama viisakusest. Enamasti tantsin sõbrannadega või siis mõne äbarikuma tüübiga, kes kusagil nurgas konutab ja ilmselt mitte kunagi ühegi neiuga jutule ei saaks. Peale pidu alati koju. On juhtunud ka seda, et peo lõppu ei mäleta ja ma olen ka nii üle joonud mõned korrad, et ei seisa kodus enam püsti — no kellel ei oleks.

Peale pidusid mehega muidugi tülid. Nädal aega ei räägi üksteisega. Mina ei mõista, miks tema ei suuda leebemalt asja võtta, sest tegelikult ma ju ei aele mingite võõraste meestega ringi või mis veel hullem — ei peta teda. Lihtsalt aeg-ajalt lähen alkoga liiale ja seda ka mitte tahtlikult. Tema jälle nõuab, et ma ei jooks ennast üle (tema jaoks on tegelikult isegi väike svipsis olemine juba üle joomine, rääkimata siis nendest mälukatest) ja räuskab ning tujutseb.

Väljas olles teistele ei jää küll üldiselt sellist muljet, et ma olen üle joonud. Suudan üsna adekvaatselt käituda ja ei lähe labaseks… seega ma ei suuda ise selles probleemi näha. Mul on lihtsalt lõbus ja muretu olla oma roosas mullis, aga kodus on sellest probleemid. Kui kaua ei ole peole saanud, tundub elu nii masendav ja hall. Töö, kodu ja trenn. Kogu moos. Same shit every day.. nii, kui peoplaanid käsil, lähen nii elevile, mida selga..mida jalga..see muusika, tants ja naer. Ja siis jälle nädal aega masendust ja torssis jorssi.

Ühesõnaga,meil kohe üldse ei klapi selle asjaga ja ta paneb mind tundma tõesti ennast mingi kaltsuna, aga samas ma ei näe enda käitumises midagi nõnda hullu ja mulle tundub alati, et ta reageerib üle. Ma lihtsalt ei ole mingi kodukana tüüpi hall hiireke ja unistan sellest, et ta hommikul üllataks mind leebe näoga paratsetamooli ja klaasi veega… aga noh ilmselgelt seda ei juhtu kunagi.

Ehk ma peaks tõesti loobuma peol alkoholist aga kuidagi ei suuda. Sellisel juhul siis peaks olema täielik nulliring, sest nii kui ma pokaali veini joon, on nägemist! Äkki olengi mingi alkohoolik ja teistel sellist asja ei juhtu… või noh see alkoholism lööb siis välja kord 1-2 kuu jooksul, sest igapäevaselt ma ei tipsuta.

Samal teemal:

"Mida teevad ööklubides inimesed, kellel on kodus pere ja lapsed?"

"Eesti ööklubi on nagu punaste laternate tänav: naised rivis ootamas, et mõni välismaalane neid valiks"

“Kõvad tantsulõvid, miks te oma abikaasadega ei tantsi, vaid klubis võõraste külge liibute?”