Naine üksi kodus: kas teie julgete võõrastele ukse avada?

Naistekale kirjutas oma juhtumist naine, kes elab eramajas ja lähedal teisi maju ei asu. Mida teie arvate, kuidas peaks üksik või üksi kodus olev naine käituma, kui talle võõrad inimesed ukse taha tulevad?

Pühapäeval olin üksinda kodus ja haige ka, ilmselt gripis. Õhtupoole koputati tugevalt uksele. Läksin vaatama. Uksel seisid kaks võõrast noormeest, tutvustasid end ja tahtsid tuppa tulla. Ütlesid, et tahavad minuga Jeesus Kristusest rääkida. Kenad ja viisakad inimesed olid, lausa tilkusid heatahtlikkusest ja rääkisid toreda aktsendiga.

Ütlesin, et ma ei soovi rääkida, pealegi olen haige ka ja võib-olla nakatan neidki. Ikka kippusid nad tuppa, nad ei kartvat haigusi. Tõrjusin neid siiski. Siis palusid nad, et lubaksin neil jõululaulu laulda. Ütlesin, et ei soovi ja üritasin ust sulgeda. Tuppa nad siiski otseselt ei trüginud, aga ühe kalendrikese sokutasid ikka mulle, milles oli mingi usuteema ja lahkusid heade jõulusoovidega. Soovisin minagi häid jõule ja seekord nii see lugu lõppes.

Aga mõeldes hiljem edasi selle juhtumi peale, tekkis mul päris hirm. Niimoodi võib ju ükskõik kes ukse taha tulla ja sisse trügida. Mida teeb lõpuks üksik naine mitme vastu? Kuidas sellises olukorras üldse käituda? Kas keegi soovib mind sarjata või oskab mõni ka head nõu anda?