Naine välismaal: kas eestlannade elu mõte ongi mees ja lapsed?
Vaatasin just üht tõsielul põhinevat seriaali, kus näidati, kuidas Eestis elavad väikeste lastega naised unustavad seltsielu ja sõbrannad. Kas Eestis on kõik siis ikka veel selline, et kui on kallim, siis jäetakse sõbrad kõrvale? Põhjuseks pere, kelle eest peab iga päev üksi hoolitsema ja kordagi ei saa väljas käia?
See on õudne, kui naisel pole enam mingit isiklikku elu, sest olen kindel, et mees käib ikka sõpradega joomas, kuid naine mitte. Kas naine ei leia siis tõesti üheks õhtuks lapsele hoidjat, kuigi mees ja vanavanemad on olemas? Uskumatu, et naise elu on ikka selline šovinistlik orjapõli, kus tema kukil on nii töö, kui ka laste eest hoolitsemine ja kodu korras hoidmine. Mees siis üldse lastega ei tegele? See on küll klatšisaade, aga olen ise ka tähele pannud, et isegi niisama kohtingutel käima hakates unustavad naised oma sõbrannad ning panevad ennast mehe järel teisele kohale — võimaldades tal karjääri teha ning kellekski saada. Õnneks on enamik minu Eesti tuttavaid siiski võimelised seltsielu ka elama, aga nad ongi keskmisest pisut aktiivsemad ja mitte tüüpilised bimbod või kanaemad.
