Suuremast kärast eemal olemine ja kaunis vaade õuele on nii rahustav. Paneb mõtisklema erinevate asjaolude üle. Rahus on ikka mõnusam analüüsida elu läbi korrastatud mõtlemise.

Neid põgusaid hetki tunnetad isegi kuidagi väga tugevalt, sest seda on suhteliselt harva, ikka on pidev sigin-sagin, kusagile on kiire alailma. Kindlasti on seegi päris suur haruldus tänapäeval, kui saad aega võtta enda jaoks, kasvõi ühe päeva nädalas, siis ei kaota iseend ära, vaid on aega kõige olulisema inimese jaoks.

Mõlgutan ikka aeg-ajalt mõtteid sellest, miks nii palju solvutakse ja tekitatakse tühjast-tähjast kära? Mõnikord tundub, et inimestel on meeleheitlik tähelepanuvajadus, mille nimel tehakse ükskõik mida. Tekitatakse teistele süümepiinu, öeldakse halvasti ja nähvatakse niisama, koguaeg käib mingisugune palagan tähelepanu nimel. Kui unustad kellegi sünnipäeva ära või isegi kui ei unusta, aga on meeletult kiire ja lõpuks ikkagi ei jõua helistada, siis on alati mingi jama, etteheited on nii kerged tulema, et miks sa ei hooli, miks sa ei helista, kas ma ei ole oluline, sa ei hinda piisavalt… No tõesti, kui see on nii oluline, siis helista ise ja tuleta end meelde.

Ma olen täna jõudnud punkti, kus ma suhteliselt meelega teengi nii, et ma ei helistagi inimestele nende sünnipäevadel, kui ma ikka ei tunne, et see nii väga oluline just oleks. Iseenda lapsed on muidugi teine teema ja oma isiklik väikene pere, selles ringis tähistame suhteliselt suurelt sünnipäevi. Kuid suurelt tähistame tõesti ainult isiklikus intiimses ringis ning kõik mis on väljaspool, sellele ei jõua nii ehk naa keskenduda. Ma ei arva, et see oleks minu poolt ülim egoism, sest ega see, kui keegi Facebookis kellegi seinale PALJU ÕNNE kirjutab, omab sisuliselt sama palju kaalu kui see, et ma lihtsalt jätan helistamata.

Kui sulle on inimene oluline, siis selleks ei pea ootama tähtpäevi. Olulise inimesega suhtled millal iganes, ka kingitusi võib teha kunas tahes, mitte ootama selleks sünnipäeva, naistepäeva, emadepäeva, isadepäeva jne. Lapsepõlvest mina isiklikult ei mäleta küll, et onud-tädid ja muud sugulased oleks igaks sünnipäevaks kokku jooksnud ja kingitusi toonud. Nüüd aga nõutakse lausa neid — nagu millekski muuks ei olekski vaja tööl käia, kui sugulastele kingituste ostmiseks.

Eks ma olen sellega muidugi paraja pahameele enda suunas välja teeninud, kuid see ei pane mind sellegipoolest mõttetult jooksma peolt peole ja raiskama oma raha selleks, et kellelgi hetkeks oleks hea meel. Ma olen teinud kinke siis, kui ma tunnen, et vot nüüd on õige aeg ja soov seda teha, näiteks saatnud sugulasi reisima, spaasse või kinkinud midagi vajalikku ja suuremat, mis on püsiv aastateks või lihtsalt emotsioone aastateks, mida reisidest mäletada. Ja tegelikult võin ma öelda, et ka need kingid on olnud lõppude lõpuks jumala mõttetud, sest hetkeks on see ehk sugulaste suud sulgenud ja pannud neid mõtlema, et miks selline kingitus, kuigi minu mõte on olnud siiras, samas väikese tagamõttega, et sulgeda nende seni vingus olnud suid. Võin aga siiralt kinnitada, et kõik läheb edasi täpselt nii nagu varem, olenemata sellest, kas ja mida ning kunas üleüldse kellelegi kinkida.

Teine samuti suhteliselt terav ja nämmutatud teema on üleüldse suhtlemine või suhtlemata jätmine. Minu meelest on jube mõnus, kui ei ole pool aastat, aasta või koguni aastaid inimest näinud ja siis kokku saades võtad aja maha ja tekitad mõnusa olemise, et tõsiselt kohal olla ja kuulata ning muljetada. Pärast seda on nagu rahulolu suhtlemisest. Pidev igavusest või ajatäiteks telefoni otsas jõlkumine, ebamäärase jutu rääkimine ei anna mitte midagi. Ilmselt olen ma enamiku arvates imelik inimene, kuid eelkõige tuleks lähtuda ikka enese vajadustest ja valmisolekust kohal olla, mitte järgida nõutud kohalolu.

Rohkem aega iseendale ja oma pisikesele perele pühendades ei jäägi aega tegeleda teiste eludega, sest teised ei olegi olulised. Oluline oled sina, su elukaaslane ja teie lapsed, kõik ülejäänud on suhteliselt ebavajalik fookus.