Ta teadis mu huvialast muidugi kohe, kui tuttavaks saime. Loomulikult viisin ta asjaga kurssi ning rääkisin, kuivõrd suure osa minu elust see spordiala moodustab ning kui oluline see mulle on. Ma tahan sellest rääkida ja võistlustel kohapeal käia ning muidugi ka telekast ülekandeid vaadata, nii harva kui neid ongi. Sõpruskond on muidugi suuresti samast ringkonnast, eks samasuguste huvidega inimestel ongi omavahel huvitavam suhelda. Loogiline ju. Ühesõnaga — see hobi ei ole kogu mu elu, aga suur ja väga tähtis osa mu elust.

Tuttavaks saades ja liblikate lendlemise aegu püüdis ta head nägu teha ning üritas minuga sammu pidada. Võistlustel käis kohal ega vahetanud telekanalit, kui ma tahtsin ülekannet vaadata. Reeglitest püüdis ka aru saada ja tegi nägu, et on huvitatud. Aga tänaseks on temapoolne huvi kadunud. Tal on täiesti ükskõik, kui ma võistlustele lähen. Isegi ei küsi pärast, kuidas läks või mis tulemus oli. Pigem on pahane, et mind pole. Kuhugi kaasa ma teda ammu enam ei saa, nii et pean käima vaatamas näiteks koos sama spordialaga tegelevate sõprade-sõbrannadega. Selle peale saab mees armukadedaks, et ma nendega koos rohkem aega veedan kui temaga. Teleülekandeid vaatan arvutist, sest tema tahab telekat endale ja vaatab sealt pigem mingeid seriaale.

Olen kurb. Tahaksin temaga oma rõõme ja muresid ja uudiseid jagada, aga tal täitsa savi. Ma saan aru, et kui ei huvita, siis ei huvita ja vägisi peale sundimine teeb asja veel vastikumaks. Sellepärast ma ei torgigi teda liiga palju. Aga tunnen puudust toest ja innustusest, kui mõnikord võistlused ebaõnnestuvad, või rõõmust ja heameelest, kui olen hästi esinenud.

Sellepärast mõtlengi, et kuna mina käin talle oma hobiga närvidele ja mulle käib pinda, et teda ei huvita, siis äkki me ikka ei peakski koos olema. Oleks tegu mingi väiksema osaga mu elust, no ma ei tea, oleks meil näiteks täiesti erinev filmi- või muusikamaitse, siis sellest veel saaks kuidagi üle, aga kuna see sport on minu jaoks tõesti oluline, siis… mida teha?