Näita, et hoolid või lase mind vabaks!

Ma mõtlen, mis on suhe? Kas see, kus üks osapool annab endast kõik? Hoolib, hoiab, muretseb, tunneb huvi, helistab ja hellitab või see, kus mõlemad näitavad oma tundeid ja mõtteid?

Vahel on tegemist ja ei suuda näidata, kui palju ma tegelikult hoolin, kuid ma hoolin ja siiski näitan ju välja: toon ja teen süüa, koristan tube, pesen pesu, kuid kas ma peaks seda kõike tegema 21-aastaselt?

Kas ma tõesti pean oma noorele elule kohe kriipsu peale tõmbama, kui ma näen, kuidas teised noored lõbutsevad, kuidas teised noored armastavad… Ka mina olen ju noor, tahan lõbutseda, tahan tantsida…

Kindlasti on küsimus, mis mind takistab. Ise olen loll, kui leian endale sellise tee, kus end seon. Aga mul on tunded ja sellepärast ma seongi. Vahel näib, et need tunded on kahepoolsed, kuid vahel on tunne, et ainult mina kuulen, panen tähele ja näen kõike ja see teeb haiget. Isegi siis, kui ma kõva häälega mainin midagi, ei panda seda tähele, vaid räägitakse oma sõbrast või enda asjadest ja siis öeldakse mulle, et ma ju ise ei räägi. Mul kaobki tahtmine rääkida, kui mind ei kuulata. Miks rääkida, miks arutada ühepoolselt, kui suhtes on kaks inimest.

Jah, ta hoolib minust, kui tal töö kõrvalt aega on. Jah, ta märkab mind, kuid vahel vaid siis, kui ma tujukas olen. Ja kui ma muutun tujukaks, siis on küsimus, mis mul viga on. Ma olen naine, ma tahan olla õnnelik ja tunda rõõmu noorusest, mitte olla paari aasta pärast kibestunud ja haiget saanud naine nagu paljud vanemad inimesed.

Kui sa tahad ise, et sinust hoolitakse ja sind hoitakse, siis hooli ja hoia ka vastu. Kuid kui sa armastad, siis lase vabaks, kui sa ei suuda oma armastust välja näidata või pakkuda naisele õnne. Õnn ei peitu ju rahas ega asjades. Õnn peitub selles, kui sa tuled ja ütled “kallis oled” või mõne muu ilusa sõna, sellest ju piisab! Mina ei jõua ka igavesti nii öelda…