Olen ühe beebigrupi liige ja esimese lapse emana tahan loomulikult kōike õigesti teha nagu ilmselt ka teise, kolmanda lapse emad. Ilmselt ei teaks ma mitte midagi, kui ma poleks beebigruppides liige ja kui ma seda poleks, astuks tänaval ligi mulle mõni hea inimene ja paluks mul oma BabyBjörn kandekoti põlema panna. Need, kes on selles maailmas juba tuttavad, saavad aru, millest ma räägin.

Aga läheks siis kohe asja juurde. Kui sa valid oma lapsele uut turvatooli ja otsustad nõu küsida, siis arvesta, et alla “kõik testid läbinud kuni koolini sss toolid” on need õiged. Siis sa armastad oma last ja teed kõik, et ta avarii õnnelikult üle elaks. Kui sa aga otsustas osta tooli, mis testides ei hiilga, aga sinu kuu sissetulek võrdub ühe tooli hinnaga, siis kus me kokku tõmbame? Ehk ei söökski see kuu? Oleks sa valmis pasaraheks gruppides, kus sa ootad nõu, aga saad meeletu kriitika osaliseks, sest sa ei plaani osta lapsele seda 300-500 eurost tooli?

Kas sa ei hooli oma lapsest? Pfff, astume siis hetkeks “hea ema” rolli: “Mina vähemalt hoolin. Mu lapsel on Barefoot jalatsid ka, jep, Tikki kõige uuem mudel, 50 eurot. Ja sinu oma mida kannab? Polegi neil nime? Appi, mõtle, mis temast nüüd tulevikus saab. Käima ta igatahes normaalselt ei hakka, need tallad ju ei paindu ja varvaste ruumist pole mõtet rääkidagi”.

Ilmselt oled sa siit maalt juba läbi kukkunud. Mis seal siis ikka, vähemalt abikaasa on kõrval, kes peab kodusoojust, armastust ja turvatunnet oluliseks hoopis teisel moel. Ka mina pean, aga ometigi ei anna rahu mulle üks jalutuskäik rabas, kus laenasin ilmselt ainsaks korraks lapsele kotti. Ja kujutate ette, ühestki grupist ennem heakskiitu ei küsinud. Nii siis see laps mul sinna BabyBjörn kotti läks ja sekundiga unele vajus, kuni üks äärepealt nutma puhkev naine otsa ümber pööras ja meie poole jooksis: “Vabandust, oodake korra!”. Sinnamaani oli see väga ilus päev, kuni ta ütles nii: “Vabandust, aga ma arvan, et ka teie ei tahaks nöör jalgevahel rippuda”. Seletasin siis sellele naisele, et kiire tunnine jalutus, rohkem ilmselt ei vaja, see pole meie teema, kuid ta ei leebunud. Ma sain kontakti veel ühte gruppi, kus ainult häid kandevahendeid soovitatakse. Kas teie teadsite, et hea kandekoti hind on keskeltläbi 100 eurot? Turvatool 400 eurot? Ja olenevalt aastaajast, Barefoote naljalt alla 30 euro ei saa. Suvel. Talvel leia selleks kolm korda 30 eurot.

Kuul pähe, mis toimub? Me kõik teame, et enamik inimesi tahavadki head, aga kust maalt läheb piir? Kas sinu laps on hoitud, armastatud, söödetud? On tal kodu soe olla ja voodilinad puhtad? On tal ema, isa?

Kui sa otsustad oma lapsele osta tooli, mis on nägu sõidusuunas, aga sa ei julge seda kõva häälega öelda, sest sa ju siis ei hooli oma lapsest niivõrd palju kui need teised... Ma tahaks hirmsasti minna mõne ema juurde, kellel on kodus need KÕIGE tähtsamad asjad olemas ja siis küsida, et kas sinu lapse tuba on soe? Tunneb ta armastust? See on minu jaoks oluline. Mõelge, kui ma seda tänaval mõne ema käest küsida julgeks. Päriselt. Sa ju paned kahtluse alla tema vanemliku armastuse ja see teeb haiget.

Nõu on alati oodatud seal, kus seda oodatakse. Aga kust läheb piir? Sinu armastus lapse vastu ei saa võrduda turvavarustuse tasemega või ergonoomilise kandekotiga. See pole see, mis loeb.

Aga siin ma nüüd olen. Oma Liliputi kandekoti, BabyBare saabaste & Cybex turvatooliga. Läbi suure stressi ja abikaasaga maha peetud tülide järel. Sest ma tahtsin olla hea ema, aga midagi muutus.

Ajaga leidsin, et see pole see, mida laps vajab (aga ei, see ei tee ka paha) ja kujutate ette, otsustasin oma last ise kasvatada. Koos tema isaga.