Noor naine: kaotasin trennisõltuvusega oma eneseväärikuse ja sõbrad
Võib tunduda kummalise võrdlusena, aga nii ta paraku on. Ma ei ole kunagi suur trennisõber olnud. Keskkooli ajal vihkasin kehalise kasvatuse tunde. Esiteks ei osanud ma joosta, teiseks polnud ma suusarajal Kristina Šmigun ja kolmandaks… Olgu, võistkondlikest mängudest ma parem ei räägigi. Siiani tunnen üle keha judinaid, kui televiisoris korvpalliülekandeid näen. Ma sain rohkem palliga pihta kui seda ise korvi pihta suutsin visata. Eks ma üks äpu olin ja pärast kooli pigem sporti vältisin. Mõni aasta moe pärast läksin aeroobikatrenni. Paari nädalaga tundus, et hakkan hoogu sisse saama, kuid siis jäid trennid tasapisi vahele. Põhjuseks ikka oma laiskus, mida varjasin liigse töö ja väsimusega.
Joogast sai peagi BodyPump
Umbes aasta tagasi käis aga mingi klõps ära. Olin veidi kaalus juurde võtnud ja tuttavad hakkasid selle üle nokkima. Kui varem ikka imestati, kuidas ma nii pisike püsin, siis nüüd visati nalja, et hakkan naiseks sirguma ja kaalugi tuleb juurde.
Alguses läksin joogasse, aga see ei tundunud päris trennina. Tean, et mõnele see sobib väga ja pea iga päev teeb mõni mu tuttav Facebookis check-in’i, kus rõhub, et läks pealinna kõige uhkemasse ja kallimasse spordiklubisse trenni. Selle asemel otsustasin, et proovin gymstick’i trenni, siis tuli peagi juba ka BodyPump. Esimesel korral tundsin, et peagi katkestan. Muusika oli tümaki-tümaki intensiivne ja treener muudkui karjus: veel, veel, veel! Teisel korral oli juba parem ja tahtsingi veel, veel teha. Kolmas ja neljas kord olid juba puhas nauding. Selle kõrvalt hakkasin jooksmas käima ning astusin tihti hommikuti enne tööd spordiklubist läbi, et jõusaalis harjutusi teha. Minu jaoks oli see selline adrenaliinilaks. Tundsin, et siis läks terve päev paremini. Ma polnud enam mossis ja õnnetu, vaid energiat täis ja rääkisin kõigile, kui äge ikka on trennis käia. Utsitasin oma sõbrannasid liituma, mõni tuli ka, aga üldiselt otsiti mingi vabandus, et mitte trenni teha.
Kehakaal läks alla ja hakkasid mingi korralikud lihasedki tekkima. Ma ei teagi, mis hetkel klõps ära käis või oli see juba alguses nii, aga ma muutusin trenniorjaks. See sai minu elu sisuks. Sõbrad kutsusid kinno, ütlesin, et ei saa — mul õhtune kohustuslik jooksuring. Suvel rääkisid sõbrad pidevalt, et sõidaks näiteks Pärnusse, teeks seal pika nädalavahetuse. Mina hakkasin jonnima, et mul ikka regulaarne trenniplaan.
Spordihullus kaaperdas mu Facebooki
Tihti ise ei tajugi, kui kinni mingis teemas olid. Käisin emal külas, tema rääkis oma tervisest ja uuest töökohast, kuulasin ja siis sekkusin vahele: „Aga tead, trennis oli nii ja nii. Ostsin endale ka spetsiaalse pulsikella…“ Umbes sellised meie vestlused välja nägid. Olen hiljem vaadanud, et mu spordihullus kaaperdas ka mu Facebooki ja Instagrami. Nüüd olin ma ise üks neist inimestest, kellest enne halvasti arvasin: pidevalt märkisin ära, et olen jälle trennis; tegin jõusaalis pilte; panin endast enne-pärast pilte ja lõpuks jagasin isegi trenninippe.
Ma ei imesta, et osad sõbrad minust eemale hoidsid. Kes tahaks sellise hulluga koos olla, kelle mõtted vaid trenni juures on. Tavaliselt ärkavad normaalsed noored inimesed laupäeval alles südapäeva paiku, teevad endale siis paar võileiba ja ronivad voodisse tagasi. Minu äratus oli kell seitse, sest vaja ju hommikune jooksuring teha. Kord läks ühe töökaaslase sünnipäev reedel nii pikaks, et ärkasin minagi laupäeval alles kell 13. Küll ma olin enda peale kuri ja piitsutasin end selle arvelt hoolega peale. Mõni päev tegin kolm korda trenni. Eelmise aasta novembris külmetusin ja jäin haigeks. Perearst soovitas mul tungivalt kodus püsida ja trenni vältida. See oli nii raske, oleksingi olnud kui alkohoolik, kes pohmelliga võitleb. Tahaks veidi peale juua/trenni teha, aga pole võimalust. Ent haigus mõjus tegelikult vaimselt väga hästi, sain ühel hetkel aru, et ega mul muud enam polegi. Sõpradel on minust suva, mul pole ühtegi muud mõistlikku hobi ja millal ma üldse viimati mõne raamatu jõudsin läbi lugeda?
Asi taandub ikka toitumisele
Ma ei jätnud sporditegemist päevapealt, aga kuidagi hakkasid asjad taas normaliseeruma. Käin praegu trennis kaks korda nädalas ja sellest piisab. Ma ei jõua end enam piitsutada. Kaal ka pole üles läinud, rohkem on ju asi kinni ikka toitumises.
Soovitan ka teistel, kes trenni liigagi tõsiselt võtavad, mõelda, mis on pikaajalisemad tagajärjed. Meeleheitlik trennitegemine ei korva muid vajakajäämisi.
