Noor naine: kas "kogemata juhtunud" üheöösuhe sõbraga lõppeb tõesti alati halvasti?
Seksisõpradest lihtsalt sõpradeks
See oli üks näide üheöösuhtest, mis hiljem tagasilöögi andis. Eesti on lihtsalt nii paganama väike. Aga ma olen üldiselt väga vaba loomuga ega lase end sellistest asjadest häirida. Selle Ainiga oleme nüüd head sõbrad ja viskame nalja meie väikese seiklus üle. Ta on sõber. Ma olen ka alati arvanud, et kui ka peaks mõne sõbraga veidi üle piiri minema, siis ka see ei peaks sõprusele komistuskiviks olema. Ükski mu tuttav ei nõustu. Nad arvavad, et siis on vaid kaks varianti: teist saab paar või lihtsalt teretuttavad, ei mingit sõprust.
Päris elu pole mu meelest Hollywoodi film, kus peab metsikult intriige olema. Või siiski… Mul on vähe meessoost sõpru, pigem ikka sõbrannad. Seda enam neid meessoost sõpru hindan. Paar kuud tagasi aga läks üks õhtu veidi kummaliselt. Käisin sõbra Henriga teatris ja pärast läksime Musta Puudlisse istuma. Üks vein järgnes teisele ja lõpuks läksime üldse klubisse. Õhtu lõppes minu juures ja loomulikult mitte Aliase ja kohviga. Kuigi olime purjus, oli seks minu meelest väga hea ja ma ei tundnud hommikul mingeid süümepiinu. Pakkusin veel, et läheks kuskile sööma, aga Henri kibeles minema. Mis seal ikka, elame edasi. Nii ma ise naiivselt arvasin. Lootsin, et see jääb üheks pisut ootamatuks kogemuseks, mis meie sõprust kuidagi ei mõjuta. Henri on küll väga armas ja siiras poiss, aga mitte inimene, kellega tahaksin suhtes olla. Ma näen teda vaid sõbrana. Olen kindel, et tema tunneb minu suhtes sama.
Väljakutse: oleme sõbrad edasi
Kui ma parimale sõbrannale Elerile meie öisest seiklusest rääkisin, hindas ta kohe, et võin Henri oma sõprade nimekirjast maha kanda. Vaidlesin vastu, et meie pole need inimesed, kes ei suudaks enam teineteisele otsagi vaadata. See on mingi muu maailm, mitte meie elu. Eleri lisas vaid, et küll ma näen.
Järgnevatel nädalatel üritasin teha endast kõik, et meie sõprus oleks jälle normaalne. Alustasin Facebookis vestlusi suvalistel teemadel (mis filmid kinos on, jagasin uudislinke jne), kutsusin tead veinitama ning kaaslaseks sõbra sünnipäevale. Tundsin kahjuks, et mingi barjäär on vahel. Ta vastas messengeris väga lühidalt ja üldiste sõnadega, otsis vabandusi, miks ei saa minuga kokku saada. Ma ei jätnud aga jonni. Mina kedagi kohvikusse ja loomaaeda ei kutsu, ikka midagi originaalsemat vaja – läksin ühel reede pärastlõunal tema töökoha juurde ja teatasin, et nii, me sõidame nüüd Ida-Virumaad vallutama. Hotelli panin kinni Narvas, mitte Narva-Jõesuus või mujal, kus uhked sanatooriumid. Sellise mõtte peale hakkas Henri naerma ja nõustus. Meil oli väga super nädalavahetus. Käisime Narvas isegi mingites kahtlastes baarikestes, kus sain praktiseerida kõiki neid viite sõna, mida ma vene keeles oskan. Ilmselt vaatasid kohalikud viinaninad, et ikka päris soodad turistid sealt kaugelt Tallinnast tulnud.
See nädalavahetus oli tõeline jäämurdja, edaspidi saime ikka okeilt läbi ja mitte kordagi ei tulnud too üks õhtu jutuks. Ma pole analüüsija-tüüpi, ma ei taha sellistest asjadest pikalt rääkida. Oli, mis oli. Uued seiklused seisavad ees. Tore oli ka mõelda, et säh sulle Eleri, meie Henriga ei vasta stampidele, kõik on ikka endine…
Sain vastu näppe
Jah, oli tore nii mõelda. Eelmine nädal saime Henriga kokku. Ta hoiatas enne, et tal on midagi vaja hingelt ära rääkida. Ei osanud midagi kartagi, aga kohtumisel sain siis kuulda loengut, kuidas ta on asja üle pikalt mõelnud ja tal on raske mind enam sõbrana näha. Tal on endal hinges palju segadust ja ükski asi ei juhtu niisama. Kuna meie vahel ilmselgelt midagi muud tulla ei saa, seda on ta mu käitumisest mõistnud, siis parem on edaspidi mitte suhelda. Vaatasin teda suurte silmadega ega osanud midagi vastata. Mis ma ikka teha saan. Mina tahan, et asjad oleks nagu varemgi, aga tema nii ei suuda. Kahju on, aga eks omad vitsad peksavad. Pean ikkagi tunnistama, et üheöösuhe on sõprussuhtele mürk.
