Noor naine: kui kaua ma pean olema oma parima sõbranna lasteaiakasvataja?!
Olime koolis lahutamatud. Istusime tunnis kõrvuti, õhtuti haarasime trennis tennisereketi, nädalavahetusel käisime näiteks kinos. Kui olime juba 16-17, hakkasime vargsi klubides käima. Ikka see, et laenad kellegi dokumendi või teed haleda koopia ja loodad hea õnne peale. Siiani meenutame, et meil vedas tõesti. Kordagi ei jäänud vahele ja saime end tunda täiskasvanutena. Olgu, ilmselt oli küsimus ka selles, et turvamees oli sõbranna kauge sugulane, aga las see väike asjaolu jääda kõrvale. Olime ikkagi noored ja ägedad!
Olen temast väsinud
Kolisime kooli lõppedes mõlemad Tartusse ja hakkasime seal ülikoolis õppima. Need peod, unised hommikud, peod. See oli üks meeletumaid aegu, pidurit ei tahtnud kumbki tõmmata. Mina olin passiivsem, aga Marx (maakeeli Marge) utsitas ikka peole. Ei lugenud see, et väljas on 20 kraadi külma või sess parasjagu peal. Meie olime ikka üle linna peokuningannad. Hiljem kolisime mõlemad Tallinnasse. Nüüd terendab 30. eluaasta, aga kumbki meist pole muutunud mammalikuks koduperenaiseks. Töötame küll eri valdkondades, aga sõpruskond kattub. Näeme nädalas paar korda vähemalt. Täpsem oleks vist öelda 4-5 korda.
Aga tegelikult olen ma temast väsinud ja välja kasvanud. Olen aastate jooksul õppinud kõike alla neelama, aga ta pole üldse muutunud. Ikka vajab ta tähelepanu ja otsib võimalusi, et endale ise jamasid kaela tõmmata.
Pean võtma appi kahe käe sõrmed, et lugeda kokku, mitu korda olen teda lahkumineku pärast lohutanud. Ikka tüüpiline rutiin: kohtab kena kutti, hakkavad peagi käima ja siis läheb midagi viltu. Marx süüdistab kõiges kutti ja loodab, et mina tema eest kõik lahendaks ja teda lohutaks. Kuidas ma aga lohutan inimest, kes jääb petmisega vahele. Nii on Marxil juhtunud. Üks kord aga ta lihtsalt tüdines poiss-sõbra tähelepanust ära. Kurtis, et kutt on igav ja tüütu. Marx pani suhtele punkti, aga siis hakkas taga igatsema. Mina olin muidugi see vahendaja, kes üritas nende suhet lapitada. Asja sellest muidugi ei saanud.
See on veel väike osa. Kui Marx kord töölt lahti lasti, siis tegelesin mitu päeva sellega, et tuttavatelt uurida, kas keegi talle mingit tööd pakuks. Hea sõbranna, nagu ma olen.
Isiklik laenukontor
Kui Marxil on raha otsa saanud, olen mina alati abiks olnud. Ta maksab küll alati tagasi, aga lihtsam oleks mõttetuid kulutusi vältida. Ta teenib praegu rohkem kui mina, üle Eesti keskmise, kuid ometi on tal kuu lõpus näpud põhjas. Hiljuti otsustas ta, et sõidab nädalavahetuseks Londonisse. Hiljem rääkis metsikust ööelust ja kuttidest, kellega seal tutvus. Halb selle seikluse juures oli see, et ta sõitis ära kuu alguses. Tagasi tulles olid juba näpud põhjas. Ma tõesti ei saa aru, kuidas ta suutis ühe nädalalõpuga nii palju raisata. Ikka tulin appi mina, kes oma sääste talle laenasin.
Marx ei saa ka aru, kui läheb üle piiri. Meie suurim tüli oli mõne aasta eest, kui ta hakkas minu sünnipäeval ligi ajama minu kallimale. Kogu see asi on siiani nii absurdne. Kõõlus kallimal kogu aeg süles, hea veel, et nad amelema ei hakanud. Kallim oli joonud ka ja nautis tähelepanu. Hiljem Marx seletas, et oli lihtsalt purjus ja seega on kõik okei. Minu meelest ei olnud. Tükk aega ei suhelnudki, kuid viimaks leppisime ära. Olen siiski kindel, et ta ise ei saanudki aru, milles probleem.
Olen liiga õel?
Jaanuari lõpus sai Marx 29. aastaseks. Pidu lõppes sellega, et ta läks ööklubis ühe kunagise tuttavaga tülli ja meid visati välja. Sain teda kantseldada ehk ta koju viia.
Muidugi on meil helgeid hetki, kui käime kinos, meenutame kunagisi aegu. Aga sellest ei piisa. Ma tunnen, et tahaksin selle sõprussuhte lõpetada või pisutki tagasi tõmbuda. Olen ma ise ehk liiga õel? Kas tasub nii pikka sõprussuhet lõhkuda?
