Noor naine laste nutisõltuvusest: me hakkame muutuma helikopter-vanemateks, kelle üle me alles mõned aastad tagasi naersime

 (101)
Noor naine laste nutisõltuvusest: me hakkame muutuma helikopter-vanemateks, kelle üle me alles mõned aastad tagasi naersime
Foto: Pexels

Mul on siiralt kahju sellest, milline lapsepõlv tänapäeva lastel on ja tänane Eesti Päevalehes ilmunud artikkel süvendas seda veelgi. Puidust domino klotside asemel on neil nüüd virtuaalsed domino klotsid (kui üldse), päris kassi asemel tahvelarvuti ekraanilt vastu vaatav "rääkiv" kiisu ja veepüstoli asemel surmavad relvad erinevates sõjamängudes. No hallo, mis toimub lapsevanemad?!

Mul endal lapsi ei ole, ma pole veel valmis, aga ma tean, et ma tahan selle laste mänguasjade teema enda jaoks eelnevalt läbi mõelda. Ma tahan emana olla suuteline neile oma aega pühendama või kui pean ise parasjagu täiskasvanute maailma sukelduma, soovin viia nad mängima vanavanemate juurde, kus puuduvad arvutid ja xBoxid. Ma ei taha olla see nutitelefonis istuv ema seal laste mänguväljaku kõrval, sest selle puhul kehtib sama, mis kommidegagi: kuidas sa oma lastele ei anna, kui ise pugid? Lõpuks mugavusest ikka annad kätte.

Hilises teismeeas sündis mulle väike vend ja nägin hästi kõrvalt, kuidas mugavusest anti lapsele alati iPad kätte, et ta seal tunnikese mööda saadaks, et ema saaks ise mõned tööasjad tehtud või natukene rahus naisteajakirja lugeda. Täna, kui mu vend on juba ise varsti teismeline, veedab ta vaatamata päikeselistele ilmadele palju aega nelja seina vahel virtuaalmaailmas ja teda peab vägisi õue saatma. Ja kõike seda kõrvalt vaadates mõtlen, kui õnnelik laps ma ikka ise olin.

Seotud lood:

Minu päevad möödusid lapsepõlves talviti kelguga mäest liugu lastes või jõuluajal päkapikku mängides ja suviti naabripoisi aias onni ehitades või naabritüdrukuga õues Barbie'dega mängides või sõbrannaga iga päev rannas, kus sai mindud rõõmuga isegi 15-16kraadisesse vette. Me lahkusime kodust hommikul vara ja tulime tagasi, kui päike juba loojus. Me ei pidanud muretsema selle pärast, kuidas saada üle autotee või et midagi juhtuks, sest kunagi ei juhtunud midagi hullemat, kui noaga näppu lõigatud pisike haav või väike kukkumine rulluiskudel — mitte midagi, mida plaastriga ei parandaks. Tänapäeval ei anta lapsele õuna lõikamiseks nuga kättegi ja üksinda tänavale rulluisutama ka ei tohi minna, sest äkki juhtub midagi. Me hakkame muutuma helikopter-vanemateks, kelle üle me alles mõned aastad tagasi naersime ja muudame oma lapsed lumehelbekesteks, kelle üle me täna alles naerame. Varsti ei tohi ka meil alla 13aastased lapsed üksi koju jääda ja olemegi oma laste orjad, sest me ise oma hirmudega tekitame selle olukorra.

Nädalavahetusel sõbrannadega jalutades just arutasime sel samal teemal. Rääkisime, et Tallinn ei ole enam koht laste kasvatamiseks, sest siin on nii palju “hirme”. Palju lihtsam oleks seda teha kuskil Raplas või Võrus või Jõgeval… Kuskil, kus on natukenegi sarnast idülli nagu siis, kui meie alles lapsed olime. Ja eks ka siis tuleb arvestada, et õnnetusi juhtub, aga enamikul neist pole ränka tagajärge ja lapsed saavad neist ainult õppida. Sest, kui me ei õpeta neid kukkuma, siis ei saagi nad kunagi lennata!

Täna ei ole mul endalgi tahvelarvutit ja ma ei plaani seda ka osta, sest siis pole ohtu, et mu tulevane laps tahab sellega mängida. Ma piiran juba täna nutitelefonis veedetud aega ja kui sõbrad ütlevad mulle, et mind ei saa enam üldse kätte, siis ütlen neile, et ma ei tahagi olla kogu aeg kättesaadav ja eks ma helistan tunni jooksul tagasi. Lapsepõlves, kui olid ainult lauatelefonid ja helistasid tunni jooksul sõpradele tagasi, polnud veel midagi juhtunud. Täna on sõbrad selle ajaga juba Pärnusse sõitnud ja sina roadtrip'ist ilma, aga olgem ausad, mis siis? Mina unistan täna hoopis elektrita suvilas sõpradega nädala pikkusest hängimisest, sest eks mõne päevaga saavad kõigil akud tühjaks ja siis saaksime juba 100%-liselt teineteisele pühenduda. Ja mõelda vaid, kui kunagi saaksime ka lastega nii aega veeta — ilma nutimaailmata ja täielikult teineteisele pühendudes. Domino klotsidega mängides või rannas liivalosse ehitades (säilitagem ka meie, täiskasvanud, lapsemeelsus!), koos küpsisetorti valmistades või patse punudes.

Suvi ja puhkuste aeg on selle kõigega alustamiseks ideaalne aeg, seega, miks mitte limiteerida nutiaega lastel ja iseendal juba tänasest?

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare