"Elan oma elukaaslasega mitu aastat juba kortermajas. Vastaskorteris elavad tema vanemad. Ämm on kodune pensionär, äi käib tööl," kirjutab ta. "Häda selles, et ämm jälgib meid pidevalt väga teraselt. Kui ma lähen välja, siis vahib ta aknast seni, kuni ma autoga ära sõidan. Samuti jääb ta aknast vaatama, kui ma koju tulen. Kui meile keegi külla tuleb, siis teeb ta kohe oma välisukse lahti ja vahib, kuigi keegi isegi ei koputanud. Olen juba ise tavaliselt oma külalistel ukse peal vastas.

Sama lugu, kui ma meie kahe vahelist esikut koristan. Alati teeb oma ukse lahti ja passib natuke aega. Oleks, et tahab tere öelda, aga ei, lihtsalt vahtida on vaja.

Eriti häiriv on see, et ta läheb meelega autoparklasse vaatama, kas mu auto on ikka kodus või mitte ja kui ta autot ei leia, siis tuleb annab uksekella mingi tühja-tähja pärast. Sama lugu elukaaslase autoga.

Paar korda olen pidanud mõned ööd töö pärast kodust ära olema ja siis oli ka mammi lupsti uksekella küljes olnud, et küsida, kus siis mina olen.

Mingeid salajutte ei julge ma ka enam ammu oma kodus rääkida, sest mammi kuulab pealt. Oli kindel juhus, kui rääkisin telefonis ühte juttu ja ei läinudki palju mööda, kui mammi tuli seletama mulle teemast, millest ta poleks tohtinud teadagi.

Olen proovinud ämmaga sellest rääkida, aga ta alati pobiseb midagi enda ette ega vasta midagi. Äiale kaebasin ka, aga see ainult vangutab pead, et tema ka ei saa aru, mida on passida.

Mees soovitab, et ärgu ma tehku väljagi, aga ma lihtsalt lähen sisemiselt keema, kui märkan mammit jälle luuramas. Ära kolimine pole ka eriti variant, sest elukaaslane mulle kallis.

Mis teie arvate sellisest nuhkimisest ja mida ette võtta?"