Noor naine: see, et võõrad omavahel abielluvad, ongi tegelikult traditsiooniline ja toimib paremini!
Õpin ühes Aasia riigis ülikoolis, aga jälgin pidevalt Eesti meediat. Vaatan ka Eesti telekanaleid nii palju kui võimalik. Sulge haarama sundis mind see, mida pidevalt loen selle täna algava uue saate “Abielus esimesest silmapilgust” kohta.
See on lihtsalt nii ajuvaba, kuidas inimesed justkui ei teakski, et suures osas maailmast ongi traditsioon võõrastega abielluda. Paljudes Aasia riikides valib pere oma lastele tulevase, sest nende arvates ei oska noor veel õiget valikut teha. Noored abielluvad tihti esimeses armutuhinas kellegagi, kes neile tegelikult üldse ei sobi. Ja siis lahutavad. Võib-olla ongi parem, kui keegi inimestele paarilised välja valib.
Selles uues saates valivad naistele tulevased mehed eksperdid, kes uurivaid kandidaate põhjalikult ja langetavad pärast hoolikat kaalumist otsuse, kes võiks omavahel kõige paremini kokku sobida.
Kui ma oma siinsetele sõpradele räägin sellest saatest ja furoorist, mis selle ümber käib, siis neil on raske aru saada, milles üldse kahvel on.
Muidugi saan aru, et meie traditsioonid ikkagi pooldavad ju armastusabielu ja inimeste enda valikut… Aga kui kaugele need traditsioonid üldse ulatuvad? Mõelgem nüüd järele: vanasti abiellusid Eestis maainimesed samamoodi ju vanemate väljavalitud paarilisega. Ikka juba väikesele tüdrukule oli naabertalu peremehe vanim poeg tulevaseks abikaasaks mõeldud. Olgu, alati nii ei läinud, nagu vanemad planeerinud olid, aga väga tihti küll.
Ei saa sugugi öelda, et korraldatud abielud kehvemad oleks — pigem jäävad just need püsima, mitte need, kus kaks kõrvuni armunud noort ilma pikemalt mõtlemata altari ette tuhisevad.
