Ma olen praegu nii armunud. Minu süda kuulub noormehele, kes oli minusse armunud umbes aasta tagasi. Ta tegi mulle pidevalt lähenemiskatseid, aga mina tõrjusin neid, sest vaatasin teda pigem kui lihtsalt sõpra. Mõistusega sain aru küll, et ta on hästi tore ja armas ja hooliv, aga mu süda oli kusagil mujal — tegelikult ma täpselt ei mäletagi, kus see süda parasjagu oli, aga ilmselt oli mul keegi teine mõtetes.

Nüüd on mainitud noormees leidnud endale uue ihaldusobjekti. Me oleme sõbrad edasi ja räägime ka sellistest asjadest omavahel. Muidu olen ma kõikidesse tema armumistesse rahulikult suhtunud ja just oodanud, et ta endale kellegi leiaks, keda armastada, aga nüüd juhtus selline imelik asi, et täiesti lambist armusin ma ise temasse.

Ma ei julge talle seda muidugi öelda. Ma ise tegin talle haiget, kuidas ma nüüd saaks tahta, et ta selle unustaks ja uuesti minuga midagi üritaks. Ja see, mida ma tunnen, ei tule armukadedusest — nagu ma ütesin, on tal ennegi pruute olnud ja ma ei ole sellest kuidagi pöördesse läinud…

Nüüd ma ei teagi, mida endaga teha. Või mida temaga teha. Kas öelda talle, mida ma tunnen? Ma ei taha, et ta arvaks, nagu ma mängiksin temaga ja ma ei teegi seda, aga ma lihtsalt ei saa aru, miks ei võinud me teineteisesse armuda samal ajal? Tundub, nagu õel saatus oleks vahele astunud... Ja veel kõige iroonilisem on see, et selline erineval ajal armumine ei juhtunud mu elus esimest korda, kuigi tavaliselt olen mina olnud esimene, kes armub... Aga tõesti, millal ma õpin oma armumisi õigesti ajastama?

Andke palun neiule nõu, mida ta peaks oma raskes olukorras tegema.