Nooruk möönab: olgem ausad, mitte ükski inimene ei loobu sellisest mugavusest nagu nutitelefon

 (13)
Nooruk möönab: olgem ausad, mitte ükski inimene ei loobu sellisest mugavusest nagu nutitelefon
Foto: Derek Thomson/Unsplash

Seda, et muru oli kunagi rohelisem ja taevas sinisem, olen isegi märganud, aga seda, et meie vanemad ja omakorda nende vanemad tegelikult ei tea, mis tähendab olla 21. sajandi laps, pani mind mõtlema, et kirjutan natuke, kuidas mina seda olukorda näen.

Tahan jõuda kohe punkti nimega nutiseadmed ja lapsed. Midagi ei ole parata, tänapäeva lapsed elavadki nutiseadmetes. Ja tegelikult me ei saa seda neile pahaks panna, sest nagu vanasõnagi ütleb: me kaevame iseendale augu.

Siis kui veel muru rohelisem oli ja taevas sinisem, käisimegi me ukselt uksele küsimas, et ''tsau, mis sa teed?'' ja siis lihtsalt jutustasime ukse vahel. Siis jooksime tagasi koju ja kui midagi uuesti oli vaja, jooksime jälle uksele... Ja nii oligi. Meie vanemate ja vanavanemate jaoks ongi see kõik nostalgiline ja sellepärast tundubki minevik rohelisem ja sinisem. Ja sellest on tegelikult väga vähe aega möödas, kui mõelda, kui kiirelt on tehnoloogia arenenud. Tol ajal ei olnud õieti mingeid nutitelefonegi veel.

Mäletan, kui ma endale esimese Blackberry sain. See oli nii lahe, kuna seal sai Doodle Jump'i mängida ja seda ei saanud igaüks alla laadida. Seda saadeti bluetooth'i kaudu teistele. Ja siis me istusime mingi pundiga kellegi trepikas ja mängisime seda mängu oma Blackperry'dega. Aga seda, et kuskil sotsiaalmeedias oleks, sellist asja ei olnud. Sest siis tundus internet väga-väga kallis ja mingeid nutipakete, nagu praegu, minu teada ei olnudki. Polnud ei Facebooki, Instagrami ega muid asju. Okei, Rate.ee eksisteeris, aga seal ei suheldud ka nii, nagu praegu messenger'is. See oli ikka nagu suhteportaal.

Seotud lood:

Selle kõigega ma tahan jõuda põhjuseni, et miks tänapäeval kõik lapsed telefonis istuvad. Meil ei olegi vajadust joosta ukselt uksele või käia raamatukogudes mingeid asju otsimas, tegelikult me ei pea isegi poes käima. Me võime seda kõike teha läbi telefoni. Meil on messenger, kus me suhtleme, meil on e-poed, kus me saame endale toidukraami lasta koju tuua, meil on igasuguseid tarku äppe, meil on Google.

Kuna meie lapsed kasvavad 21. sajandis siis me ei peaks kulutama aega selle peale, kui halvasti kõik seoses nutiseadmetega on. Muidugi olidki kunagi lapsed teistmoodi ja nende intelligentsuse tase oli kõrgem kui praegu, aga me ei saa sinna enam midagi parata. Muidugi saame me seda vähendada, aga olgem ausad, mitte ükski inimene ei loobu sellisest mugavusest nagu nutitelefon. Sa ju ise ka istud meelsamini oma pisikese beebiga kodus ja vaatad oma foorumeid, kui lähed oma titaga raamatukokku raamatutest otsima seda, mida sa foorumitest loed.

Sellega seoses käin ma nüüd välja ühe mõte, mille puhul arvan, et te kõik peate seda valeks: kuna jõulud on tulemas, siis, kallid emad, kes mõtlevad, kas peaks oma lapsele tahvelarvuti kinkima, siis teadke, et mina pooldan seda. Ja ma ei vaata teid sugugi viltu. Just tahvelarvuti, kuna meie lapsed niikuinii vaatavad teatud määral oma multikaid ja asju Youtube'st, aga tehku siis seda parem suuremalt ekraanilt kui telefonil. Seda, kui palju vanem seda kasutada lubab, on igaühe oma asi.

Tahaksin mainida lõpetuseks veel seda, et vahepeal räägiti ka sellest kiibistamisest: sellest, et mingi telefonipoe inimesi kiibistati, et nad saaksid sellega uksi sulgeda ja muid asju teha. Utoopia, eks ole? Aga 10 aasta pärast saavad kõik vastsündinud omale kiibid kätese, kus on nende isikukoodid ja asjad. Ja nende aja lastele on pragune nutitelefonimaania sellega võrreldes täiesti tühi asi. Aga kuhu edasi? Ju aeg näitab.

Teiste sõnadega, kallid emmed, mammad ja papad, kunagi tõesti oli muru rohelisem ja lapsed targemad, muidu poleks me suutelised olnud nii tarku asju nagu nutitelefon ja äppid leiutamagi.

Allikas: Kristiina blogi