Nördinud lugeja: vanemad, lõpetage laste peal oma unistuste väljaelamine, see on hirmuvalitsus!

Sattusin reedel töölt bussiga koju sõites nii kurba olukorda, mis mulle kananaha tekitas. Tahaks, et kõik lapsevanemad seda loeksid. Ehk mõtleb mõni natukene ka enda käitumise peale ja saab aru, et on liiale läinud.

Nimelt istus mu selja taga vanaema koos oma väikese lapselapsega. Tundus, et see tüdrukutirts käis neljandas-viiendas klassis. Vanaema oli talle jõulukingi ostnud ja poes oli läinud kauem kui plaanitud. Tüdruk aga kogemata ajas oma trenniaaja sassi, seega tekkis tal mure, et ta sinna ei jõuagi. Vanaema ütles lapselapsele, et ärgu muretsegu, ei ole hullu midagi — tulgu söögu tema juures kõht täis ja pärast saadab vanaema lapse koju. Selle peale aga hakkas tüdruk hüsteeriliselt nutma ja ütles: “Ma ei saa ju, mul ei ole aega. Ma pean trenni minema. Isa ei lase mind pärast koduuksest sisse, kui ma ei lähe.”

Ilmselt vanaema oli sellest sama ehmatunud kui mina, sest ta palus lapsel rahuneda ja ütles, et vast ikka nii hullu ei ole. Laps aga aina nuttis ja nuttis ja väitis, et vanemad saavad väga pahaseks ja ta ei saa siis rahulikult kodus olla. “Ma juba jätsin eelmisel esmaspäeval ühe trennipäeva vahele ja sain juba riielda,” nuuksus tüdruk. Selle peale võeti telefon, vanaema helistas isale, rääkis loo nutvast lapsest ära (liialdamata kusjuures, olin ju täitsa seal kõrval) ja isa palus ilmselt telefoni lapsele anda. Väikesest suust tuli välja ainult: “Jah, olgu.” ja kõne katkes. Tüdruk ütles, et ta ei saa vanaema juurde sööma minna, sest isa sunnib trenni minema.

Mul tekkis kogu selle asja peale ausalt nii halb tunne ja tüdrukust hakkas jube kahju. Hull asi tõesti, kui nii noorel lapsel üks trennipäev vahele jääb sellepärast, et ta vanaemaga aega veetis ja sinna sööma läks. Minu arvates on selline hirmuvalitsus ja oma unistuste välja elamine haiglane. Lõpetage ometi ära ja laske oma järglastel ka inimesed olla!