"Olen niinimetatud teise ringi naine. Mul on mees, kellel on kaks imetoredat tütart: üks laps algklassi piiga ja teine juba varsti täisealiseks saav. Minul endal samuti kaks last: poeg täisealine ja tütar teismeeas," alustab ta oma juttu.

"Tutvusin oma mehega, siis kui meie eelmised kooselud olid juba lahus. Kumbki kummagi perelõhkuja ei ole. Lastega saame kõik hästi läbi. Mehe lapsed on üle nädalavahetuse meil. Meil on tore ja nad on minu igati omaks võtnud. Selle üle mul eriti hea meel.

Mul on aga mure, mis paneb mõtlema, et ma olen tõeline egoist: tean, et minu mees jumaldab oma lapsi ja see on suurepärane, sest vastasel juhul poleks ta ka minu elukaaslane. Mind teeb aga hoopistükis täpiliseks raha. Loogiline on, et isa peab maksma laste emale alimente ja seda minu mees ka teeb. Iga kuu 500 eurot. Ma eeldan, et selle raha eest võib ju ka ema lastele riideid osta, aga nüüd on asi juba selles, et mees ostab lastele ise ka riideid, sest pisemal tütrel pole midagi selga panna. Samuti käivad lapsed meil ja suvel on ka iga kuu nädalakese meiega.

Minul poleks selle vastu midagi, kui mehel oleks sissetulek nii hea, et saaks seda kõike võimaldada, aga endal tal on arve tühi, sest ta annab oma viimasegi raha ära. Iseenesest ju tore, kui on nii hoolivaid isasid, aga ma ei arva, et mina üksi pean muu eest maksma. Nüüd lapsed täna jälle külla tulemas. Tore, aga see tähendab minu jaoks seda, et minu viimane sada eurot, mis arvele on jäänud kulubki laste peale.

Ma ei ole saanud tänu sellele olukorrale enam isegi juuksurisse minna, muust rääkimata, sest lihtsalt kogu minu raha kulub elamiseks ära. Laste enda ema on vägagi hoolitsetud, käib spaades jne.

Ma ei saa ju nii teha, et kui lapsed tulevad, siis söök pole laual kuna nende isa oma raha maksab alimentideks ja ülejäänu eest ostab lastele riideid?

Olen siiani vaikides kõik endas alla surunud ja ikka end korrale kutsunud, et ma ju ise teadsin, et armusin mehesse, kellel on lapsed ja peangi teda toetama, aga täna ma plahvatasin, sest tundsin, et seeläbi minu enda tütar ei saa paljut, kuna mul kulub ka teiste laste peale. Plahvatasin täna oma mehele vihahoos kõik selle välja. Ei suutnud ennast enam tagasi hoida ja nüüd on mul seetõttu nii halb olla.

Palun kritiseerige teie ka, milline jube inimene ma olen. Ehk see raputab mind veelgi, et ei saa nii egoistlik olla. Ma ju armastan seda meest ja mulle tema lapsed meeldivad, aga miks ma ikka pole rahul. Häbi mulle?!"