Naistekas pani Martini loo kirja:

Paar aastat tagasi tegi mu sõber firma, mis hakkas palkmaju ehitama. Kuna need on päris kallid, siis Eestis on kliente leida raske. Kui ka leiab, siis on nad ihned ja loodavad, et teed maja valmis ja maksad ise peale ka. Suund oli kohe Norra, kus palkmajad on väga populaarsed. Igal õigel norrakal on oma väike palkmaja kuskil mägedes. Eriti just talvisel ajal on seal mõnus käia ja see näiteks suusapuhkusega ühildada. Ma pole enda meelest kunagi ehituses kibe käsi olnud, aga kui sõber kutsus kampa lööma, mõtlesin, et miks ka mitte. Ega mul Eestis palka väga suur polnud. Naine ja kaks last, pangalaen — kuskilt peab teenistus tulema.

Armastan tööd, aga oma naist?

Nüüd on sellest mitu aastat möödas ja tunnen, et palkmajadest võin rääkida tunde ja tunde. Mulle tõesti meeldib see töö. Meil on kliente seinast seina. Pensionärid, kes tahavad linnakärast ära; noored ärimehed, kes mõtlevad, et üks väike majake keset metsa oleks äge eputamisobjekt; noored perekonnad jne. Töö on huvitav ja tasu on ka pehmelt öeldes hea. Meil on oma kindel tiim ja liigume üle riigi. Ükski maja pole üks-ühele teisele sarnane. Enne räägime kõik põhjalikult kliendiga läbi, laseme teha korraliku projekti ja siis käed külge.

Kõrvalt võiks ju muidugi mõelda, et Norra pole nii kaugel. Ryanairiga saab odavalt Oslo vahet sõita ja lennuaeg on väike. Päris nii lihtne see pole. Meie objektid on pealinnast üldiselt kaugel ja Norra pole nii väike, et sõrmenipsuga oled järgmises kohas. Alguses üritasin paari nädala tagant kodus käia, aga see lõi ehitusprojektide graafiku sassi. Siis jäi nii, et kolm nädalat Norras, üks kodus. Praegu on kolmest nädalast saanud neli.

Meil pole mitte millestki rääkida

Õudusega avastasin juba eelmisel suvel, et koduskäimine on muutunud mõneti kohustuseks. Ma sõidan koju ja pean otsima teemasid, millest naisega rääkida. Me elame täiesti erinevaid elusid. Lapsed on 7 ja 8-aastased. Ma ei tea enam, kes on nende sõbrad. Möödunud sügisel läks vanem laps kooli, aga ma ei saanud 1. septembri aktusele minna. Üks projekt oli parajasti lõppjärgus ja tellija surus ajaga peale. Mitte kuidagi ei õnnestunud 1. septembrit klapitada ka lennugraafikutega. Nii oligi, et mu rolliks jäi õhtul Skype’i kaudu lapsele lehvitada ja paluda tal oma aabitsat näidata.

Jõulude ajal olin pikemalt kodus ja üritasin teha, et kõik oleks nii kui vanasti. See on siiski enesepettus. Mu naisel on tekkinud uued sõbrad ja hobid. Ma ei oska enam teda poolelt sõnalt lugeda. Kuna ma olen kuidagi eemal, hakkas ta kahtlustama, et mul on armuke. Läksime detsembri lõpus tülli ja siis ta ründas mind, et helistan väga harva ega tunne üldse tema tegemiste vastu huvi. Kindlasti on mul mingi noor tibi tekkinud!
Korrutasin, et ei ole, aga ta ei tahtnud uskuda. Lõpuks küll rahunes, aga ma arvan, et veidi mõtleb ta seda siiani. Mul tõesti ei ole armukest. Ma pole selle peale mõelnudki, olen ikkagi abielus ja perega seotud. Peaks end vist tõesti väga purju jooma, siis veel veidi peale võtma ja pooloimetuna ehk rebiks mõne tüdruku rajalt maha. Siis jääks vast ka enne magama, kui asjaks läheb.

Mis järgmisena, kas lahutus?

Olen väga palju mõelnud, mis ma ise valesti teen. Kaugsuhe, kaugabielu — mis seal siis nii ülivõimatut? Ma poleks kunagi arvanud, et tunded nii kiiresti kaovad. Ma üritan nüüd naisele rohkem helistada, aga meil pole eriti midagi rääkida. Teda majaehitus ei huvita, Norra kohalik elu ka. Tema sõbrannade tegemistest pole mul ka sooja ega külma. Ta läks uude kohta tööle, räägib sellest, kuid ma ei tunne neid inimesi üldse. Kui keegi Andres sai isaks või keegi Kadri ostis endale uue auto, siis mulle ei ütle see midagi. Viimati said teemad nii otsa, et hakkasime kütuseaktsiisi üle arutama. Tõesti paras teema, mida vaid kuu aja tagant kohtuvad abikaasad peaks arutama.

Küsin endalt aina rohkem — kas meie abielu ongi läbi? Või peaksin Norra tööst loobuma ja Eestisse tagasi kolima?

Delfi Naisteka lugejad, mis teie arvate — kas selline kaugabielu jääb püsima? Ehk oskate Martinile nõu anda, mis edasi teha.