Nõutu lugeja: inimesed, kus on teie südametunnistus?! Kuidas on võimalik südamerahuga kuust kuusse elada ja oma raha kogu aeg sirgeks tõmmata?
Lugesin värsket Faktum-Ariko uuringutulemust, mille järgi saab 36 protsendil eestlastest enne järgmist palgapäeva raha otsa ja raha tõmmatakse juba esimese kolme nädalaga sirgeks. No mina aru ei saa, inimesed, kus on teie südametunnistus?!
Ma tean, et on olemas inimesi, kellele ma selle kirjutisega nüüd liiga teen ja kes tõesti näevad ropult vaeva, et oma peret ära toita ning lihtsalt polegi võimalik mingil põhjusel suuremat palka teenida või rohkem tööd teha. Ütlen kohe ära, minu hämmeldus pole suunatud teie poole.
Mina tahan rääkida hoopis neist Eesti keskmist palka teenivatest kodanikest, kes suudavad samuti oma raha kuu lõpuks ära raisata ja siis veel vinguvad ka, et palk on kuradima väike. Eriti arusaamatu on see juhul, kui inimese ainsaks kohustuseks on üür/kodulaen, kommunaalid ja enese toitmine ning kõik muu, olgem ausad, ka autoliising, meelelahutus ja uued riided, on lihtsalt isiklik lõbu. Nendel inimestel ei ole ei lapsi ega kohustust pidada üleval oma vanemaid või kedagi teist, nad saavad keskmist palka ja ometi ütlevad nad ikka mulle kuu lõpus, et "ootame uue kuu ära, sest mul on praegu rahad jumala nullis ja söön nuudleid". No kuhu kurat te oma raha panete?
Veel arusaamatum on olukord siis, kui olen nendele inimestele soovitanud, et äkki suudad sa vähemalt 20 eurot kuus kõrvale panna, et siis aastaga on sul juba väiksemat sorti säästud, mida sa kuust kuusse ju edasi saad kasvatada, tuleb vastus, et "ei, mul tõesti pole võimalik". Öeldakse midagi stiilis "ma ju juba sõidan tasuta ühistranspordiga" vms totrat. Inimesed, teate, kui palju on 20 eurot? 20 eurot = neli pakki suitsu või kolm pudelit keskmises hinnaklassis veini või üks uus topp H&Mist.... Ühesõnaga, see on nii väike muutus su elus, et sa ei paneks seda tähelegi. Enne, kui hakkad iga reede peol käima või ostad nii palju riideid, et sa ei jõua neid äragi kanda, saa ikka oma finantsid korda.
Ma saan aru, et mõni inimene nüüd paneb mulle vastu, et elu ongi elamiseks ja ei võida see, kellel on surres kõige rohkem raha pangakontole kogutud, aga no olgem ausad, kindlustunne on väärt sada korda rohkem, kui mõni mõttetu kleidike, hirmsuur televiisor või vastikult kallis auto. Mina võiksin täna näiteks südamerahuga töölt ära tulla ja kolm-neli aastat ülikoolis tasuta koha peal õppida, ilma tööd tegemata, ning seda tänu sellele, et ma juba teismeeas hakkasin natukene raha iga kuu kõrvale panema. Saan ka mina kõigest keskmist palka, aga olen säästmise kõrvalt piisavalt palju reisinud, saanud aeg-ajalt väljas süüa ja paar brändikotti osta. Eks see on ikka planeerimise ja prioriteetide küsimus ka.
