Oi ma vihkan pakse!
Ma ei räägi neist, kellel liigsed kilod on mõne tervisehäda või muu jama tulemus. Ma räägin neist, kes lihtlabaselt söövad liiga palju. Ja ärge tulge rääkima, et ei söö.
Mul on onutütar, selline ümmargune. Tema läks paksuks peale sünnitust, õieti raseduse ajal, kui nii võib üldse öelda. Vähemalt ta ise rääkis, et sõi suuri viieliitriseid moosipurke tühjaks. Ja laps tuli ka viiekilone. No ja et ei saa enam maha kilosid, kuigi ei söö palju. Andke andeks!
Olen tal külas käies näinud küll ja küll, kuidas see mitte palju söömine käib. Ikka pool saia, kuhjaga praekartuleid, viinereid ja hapukoort ühe söögikorra ajal näost sisse, ja kui kiiresti! Mina jõudsin ära süüa kaks viinerit ja pool kartulit, kui tema endale juba juurde tõstis.
Ja seda imekiiret kugistamist olen märganud teistegi paksude juures. Kas see aitab neil ennast petta, et kiiresti süües jääb nagu mulje, et söövad vähe? Ja kellel sellisest pettusest kasu on?
Ja andke veel kord andeks — kui ma mõtlen ta vaese sisikonna peale, mis saab uue laari toitu enne, kui viimane õieti seeditudki, siis tekib mul okserefleks. Missugune küll ta kehatunnetus peab olema, kui ta teab, mis kõik tal kõhus ja sooltes mitmesuguses seedimisstaadiumis kaasa loksub?
Ja naljanumber on seegi, et ta pidevalt proovib mingeid dieete. Aga mis kasu sellest on, kui siis jälle metsikult toitu ahmima kukkuda?
Raske on öelda, kas ma teda just vihkan. Pigem kardan. Nagu kõiki pakse, kes valetavad söömise kohta endale ja teistele. Ma kardan muutuda samasuguseks. Kardan kaotada imelist kergustunnet oma sisemuses, kardan vahetada seda kahtlase väärtusega õgimisnaudingu vastu.
Aga kui plaanid ebaõnnestuvad, tahaks maha istuda ja süüa, kuigi kõht ei ole tühi. Mõnikord olen seda teinud. Kuid see ei muuda midagi paremaks, vastupidi — pärast ei tunne enam mitu päeva ära, millal kõht õieti tühjaks läheb. Ja see on väga halb, sest kui varem süüa, ei tunne jälle ära, millal kõht täis saab. Satun nõiaringi.
See hirm ise paksuks minna on nii suur, et mu sõprade seas ei ole ühtegi paksu. Ma lihtsalt ei lase neid endale lähedale. Mitte et ma kardaks, et nakkab — aga mingil moel, jah. Mõtteviis võib ju olla nakkav, ja pealegi ei viitsi ma kogu aeg vaadata, kuidas keegi mu läheduses saiakesi pugib. Jube.
Lisaks on osa pakse oma päikselisest välisküljest hoolimata kibestunud ja kurjad. Neil on tunne, et neil jääb midagi saamata, mis kõhnadele on kättesaadav. See ei ole tegelikult tõsi, aga muutub selleks, kui sellesse uskuda. Võibolla sunnib neid pidevalt sööma ka mingi moondunud saamahimu — mis ikka kurgust alla läheb, seda enam teised kätte ei saa? Mina ei tea.
Ja peamine põhjus, miks ma ei kujuta ette lähedasi suhteid inimesega, kes on end paksuks söönud — ta kas ei hooli oma tervisest või annab endale pidevalt lubadusi, mida on üliraske täita, näiteks et homme hakkan dieeti pidama. Mõlemad jooned näitavad inimese hoolimatust ja lihtlabast rumalust — homme pole vaja hakata dieeti pidama, vaid täna normaalselt sööma.
Miks arvata, et inimene, kes ei oska normaalselt süüa, on usaldusväärne ja taiplik mingis teises eluvaldkonnas? Et ühel alal, suhtumises endasse, oma kehasse ja toitu, on ta täiesti võimetu ja rumal, aga mingil muul alal andekas ja tõsiseltvõetav? See ei ole loogiline.
_______________________________
Delfi Naistekas peab sel aastal (2009) oma 10. sünnipäeva ja sellega seoses teeme kingitusi kõigile meie lugejatele: otsime arhiivitolmu alt üles kõik lood, mis ka täna naistele huvi võiks pakkuda. Kõik teemad, millest naised endiselt räägivad.
Naistekas — Delfi Naisteleht
esimene naistele mõeldud veebileht
alates aastast 1999
