Olengi grillkana, mis siis?
Tõesti, ma ei poolda ise ka talvel ülepäeviti solaariumis istumist, kuigi kord nädala-kahe tagant käin ka ise n-ö kunstlikult päevitamas, et mingigi jume säiliks ja nahk päris sinine ei oleks. Tihti ei taha ma solaariumi külastada seetõttu, et hoolimata kõigest tundub see loomulikust päikesest siiski veidi ohtlikum olevat ning teiseks häirib mind isiklikult selline ebahügieeniline lahendus. Tean, et aparaate küll puhastatakse pärast iga kliendi külastust, kuid ikkagi tundub kuidagi ebameeldiv alasti ronida masinasse, kus 10 minutit tagasi lebas teine naine. Lisaks see vänge kreemi ja soojuse koosmõjul leviv lõhn, mida on tunda juba õue solaariumi ukse taha…
Küll aga ei saa keegi mind takistada, kui kevad saabub ning esimesed soojad ilmad hinge rõõmustavad. Alguses naudin päikest oma korteri rõdul, mis on mõnusalt päikesepaisteline ja tuulevarjus ning võimaldab end riidest lahti koorida vaat et siis juba, kui viimased lumelapidki kadunud pole. Nii pea, kui ilmad lubavad, sätin ennast sõbranna suvilasse või mereranda, et esimesele kergele päevitusele mõnus jume peale saada. Ning nii läheb see edasi täpselt senikaua, kui ilmad lubavad ning tuleb end jälle mantlite alla peita.
Minu meelest on päevitunud jume tunduvuvalt ilusam, riided sobivad paremini selga, ma näen välja terve, puhanud ja värske. Pealegi mulle meeldib päevitada. Kõik need grillkana jutu rääkijad ei hiilga tavaliselt just stiilitaju ja rabava välimusega, mulle aga vaadatakse tänaval järgi ning klubis ei pea iial ise endale kokteili ostma.
Eestis on päikest nii vähe aega, et patt on jätta seda kasutamata. Lisaks ei tasu mind hirmutada nahavähi ja muude terviseriskide juttudega. Kasutan alati vähemalt 12-faktorilist päevituskreemi ning kontrollin regulaarselt ka oma sünnimärke. Terve mõistus ja hea välimus ei välista alati teineteist.
Päikest kõigile!
