Kui ma 35 sain, ütlesin mehele, et kuna me oleme põhimõtteliselt oma suurde majja juba sisse kolinud, siis võiks ju vaikselt hakata lastele mõtlema. Ta nõustus, kuid mitte just kõige entusiastlikumalt — ühmas midagi stiilis, et aega veel on. Oleksin pidanud kohe võtma seda kui suurt punast tuld, kuid sel ajal oli meie elus nii palju tegemist, et ma ei süvenenud mehe sõnade võimalikesse tagamaadesse pikemalt.

Nüüd olen 36, nelja aasta pärast 40… Kaks kuud tagasi oli meil mehega suur tüli ja ma tunnen end täiesti abitu ja reedetuna. Mees ütles, et ta on juba pikemat aega mõelnud, et võib-olla lapsed ikkagi pole meie jaoks, kahekesi on ju ka tore, kas tõesti on tarvis veel “titemajandusega” tegelema hakata. Minu täielik šokk, ahatus ja küsimused, miks ja millal ta niimoodi järsku meelt muutis olid asjatud. Mees kinnitas, et armastab mind ja tahab minuga koos olla, kuid pole kindel, kas ta tahab ka isaks saada.

Esimestel päevadel püüdsin ma teda veenda, ütlesin, et nii olime me ju kokku leppinud ja lihtsalt kahekesi vananeda oleks masendav. Ta küsis siis kuidagi lapsikult, et kas mulle siis temast ei piisagi. Aga ei piisa ju, ma olen naine ja ma tahan saada emaks, nii nagu seda on minu ema ja vanaema, nii nagu selleks sai mõnda aega tagasi mu noorem õde…

Juba kaks kuud on meie suhe justkui täiesti katki. Me saame hästi läbi, aga mu sees on üks suur tühjus ja küsimärk, ma ei tea, mida teha. Salaja ma last saama ei hakka, sest ma pean ju ka mehe soovidega arvestama — ma ei taha, et mu lapsel oleks isa, kes teda ei tahagi!!! Aga mulle ei mahu pähe, kuidas on võimalik kellegagi nii kaua koos olla, nii suuri plaane teha ja siis lihtsalt alt hüpata!

Ma tean täiesti kindlalt, et ma tahan emaks saada ja mul on veel pisut aega, kuid ma ei suuda selle pärast oma meest jätta — ma tahan ju just teda oma laste isaks. Mida ette võtta?