"Olime 10 aastat abielus ja siis ütles mees, et ta ei tahagi kunagi lapsi..."

 (38)
Beebi
BeebiFoto: Jaanus Lensment

Olen 36aastane ja mu abikaasa on 39. Oleme koos olnud kaksteist aastat, neist viimased kaheksa abielus. Meie ühine elu on kujunenud kuidagi nii, et kõik tuli väga hilja… Kokku kolisime alles pärast kaheaastast koos olemist, kihlus kestis kaks aastat. Paljud on meilt küsinud, et kuhu jäävad siis lapsed ja mina olen alati julgelt vastanud, et nad tulevad peagi. Vähemalt nii oleme me abikaasaga algusest peale planeerinud. Kiirustada me ei tahtnud, sest mees töötas vahepeal üpris sageli välismaal ja mina tahtsin kindlasti, et meil oleks enne Õismäelt ära kolinud ja oma maja soetanud, kus oleks parem lastega olla ja toimetada… Nüüd on see kõik meil olemas, aga paistab, et lapsi ei tulegi…

Kui ma 35 sain, ütlesin mehele, et kuna me oleme põhimõtteliselt oma suurde majja juba sisse kolinud, siis võiks ju vaikselt hakata lastele mõtlema. Ta nõustus, kuid mitte just kõige entusiastlikumalt — ühmas midagi stiilis, et aega veel on. Oleksin pidanud kohe võtma seda kui suurt punast tuld, kuid sel ajal oli meie elus nii palju tegemist, et ma ei süvenenud mehe sõnade võimalikesse tagamaadesse pikemalt.

Nüüd olen 36, nelja aasta pärast 40… Kaks kuud tagasi oli meil mehega suur tüli ja ma tunnen end täiesti abitu ja reedetuna. Mees ütles, et ta on juba pikemat aega mõelnud, et võib-olla lapsed ikkagi pole meie jaoks, kahekesi on ju ka tore, kas tõesti on tarvis veel “titemajandusega” tegelema hakata. Minu täielik šokk, ahatus ja küsimused, miks ja millal ta niimoodi järsku meelt muutis olid asjatud. Mees kinnitas, et armastab mind ja tahab minuga koos olla, kuid pole kindel, kas ta tahab ka isaks saada.

Seotud lood:

Esimestel päevadel püüdsin ma teda veenda, ütlesin, et nii olime me ju kokku leppinud ja lihtsalt kahekesi vananeda oleks masendav. Ta küsis siis kuidagi lapsikult, et kas mulle siis temast ei piisagi. Aga ei piisa ju, ma olen naine ja ma tahan saada emaks, nii nagu seda on minu ema ja vanaema, nii nagu selleks sai mõnda aega tagasi mu noorem õde…

Juba kaks kuud on meie suhe justkui täiesti katki. Me saame hästi läbi, aga mu sees on üks suur tühjus ja küsimärk, ma ei tea, mida teha. Salaja ma last saama ei hakka, sest ma pean ju ka mehe soovidega arvestama — ma ei taha, et mu lapsel oleks isa, kes teda ei tahagi!!! Aga mulle ei mahu pähe, kuidas on võimalik kellegagi nii kaua koos olla, nii suuri plaane teha ja siis lihtsalt alt hüpata!

Ma tean täiesti kindlalt, et ma tahan emaks saada ja mul on veel pisut aega, kuid ma ei suuda selle pärast oma meest jätta — ma tahan ju just teda oma laste isaks. Mida ette võtta?