Oma eksmehega maganud naine: mis seal ikka — teeks seda ehk isegi uuesti?
Kuna te mind ei tunne, peaks vist veidi taustaloost ka rääkima. Olime Rauliga paar 2009. aastast saati. Ta oli mu töökaaslane. Olin endale alati kinnitanud, et kodu ja töö lähedalt ma ei murra, aga läks teisiti. Pikka kasvu, hea huumorimeelega ja päris nutikas ka. Ega selliseid mehi palju ole, tuleb ära võtta. Õnneks vahetas ta peagi töökohta, sest 24/7 koos olemine on liiga palju isegi suhte alguses. Käisime reisimas, ostsime kahepeale kodu ja mõtlesime veidi ka laste peale. Pisipere jäi siiski ära, sest mõlemad tahtsime tööd teha ja lõbusalt elada. Vabandust väga, aga praegu ma veel ei kujuta ette, et üheksa kuud kõhtu kasvatan ja siis järgmised 18 aastat lapse kasvatamisele pühendan.
Kuskil läks kõik siiski valesti. Ma elasin koos tüütu mehega, kellega suhtlemine oli kohustus. Kui ta 2013. aasta lõpus tööreisile läks, olin nii rõõmus, et mõtlesin, et ta võiks reisile jäädagi.
Miks peab kogu aeg suhtes olema?
2014. aasta aprilli alguses läksime lahku. Mingit uste paugutamist ei olnud, meil oli teineteisest nii kõrini, et teist varianti enam ei olnud. Alguses formaalselt ikka veidi suhtlesime. Näide Skype’i vestlusest.
Raul: kuidas läheb? Oled tööl?
Mina: jah, hästi. Mis ise?
Raul: tööl olen, pärast vist trenni
Mina: lahe..
Kadestamisväärsed vestlused tõesti. Aeg läks edasi, suvel sai palju väljas käidud, kuid uut kutti ma ei leidnud. Ega ma õigupoolest otsinudki. Ma ei mõista naisi, kes ei suuda üksi olla. Üks mu sõbranna on täpselt selline. Tema rekord on vist kaks nädalat, täpselt nii kaua suutis ta vallaline olla, siis aga astus suhtesse järjekordse jobuga. Tundub, et tema jaoks on oluline, et mehel oleks rahakott ja varustus olemas, muud pole vajagi.
Aastavahetusel seisin vabakal ja lubasin endale, et uuel aastal jätkan samamoodi. Pühendan aega iseendale ja olen pigem suhtevaba. Olin nii kaua ühe inimesega koos, et mul jäi palju tegemata. Ma ei taha suhet, tahan lihtsalt olla. Kõlab ilmselt kui peatükk eneseleidmisraamatust, aga meil kõigil on taolisi hetki.
Veiniõhtu lõppes voodis
Elu keerdkäigud on ootamatud. Töötan Rauliga samas valdkonnas ja sattusime ühe projekti raames koostööd tegema. Alguses oli veidi imelik, aga järgmisel kohtumisel oli juba päris lahe taas suhelda. Veebruari alguses läksime korra koos välja. Istusime Mustas Puudlis ja jõime veini. Ühest pudelist sai kaks ning peagi kolm. Ise ka pärast imestasin, et kust meil selline veinihoog peale tuli, aga igatahes lõppes kõik nii, et läksin tema juurde edasi.
Vein tekitab ikka lõbusa tunde ja miks mitte… Ilmselt aimate, kuidas see kõik lõppes. Võiks ju eeldada, et järgmisel hommikul ärkasin jubeda peavalu ja süümepiinadega ning oleksin tahtnud selle õhtu ja öö lihtsalt kustutada. Päris nii polnud. Peavalu piinas küll, aga mul polnud süümepiinu. Magasime koos, mis siis. Me pole enam suhtes, ma ei pea teda iga päev vahtima, ta ei sekku minu vabadusse. Miks ka mitte? Tundus, et ta võttis asja samamoodi ja me isegi viskasime selle öö üle nalja. Mõistlik oleks ilmselt see üks kord üheks korraks jättagi, aga eks paistab. Never say never. Läheme uuel nädalal taas välja.
