On ikka jultumus: sõbranna ei hoidnud minu last kunagi, aga nüüd nuiab mind igal võimalusel enda lapsi valvama

 (7)

On ikka jultumus: sõbranna ei hoidnud minu last kunagi, aga nüüd nuiab mind igal võimalusel enda lapsi valvama
Pilt on illustreerivPanthermedia, Scanpix

Kirjutan selle kirja kõikidele noortele naistele, kellel pole veel lapsi. Minu sõbranna kadus maamunalt ja unustas mu peaaegu täielikult, kui ma poja sain. Kuigi ma palusin teda korduvalt, ei olnud tal kunagi aega ega viitsimist teda hoidma tulla. Nüüd aga, kui tal on endal laps, nõuab ta mind lapsehoidjaks. Kas ma tõesti pean talle nüüd hea sõbranna olema ja teda hädast päästma, kui tema mind nii mitu korda alt vedas?

Ma olen ta peale täitsa pahane praegu ja emotsiooni pealt kirjutan, sest pean selle endast välja saama ja meie lugu olgu õpetuseks kõikidele sõbrannadele!!! Sõbranna ei saa olla ainult siis, kui endale sobib ja vajalik on. Kui minu poeg sündis, oli mees välismaal tööl, tihti kodust ära ja mul oli tõesti sõbranna Kadi abi vaja. Aga ta tuli vaid mõned üksikud korrad, kui ta polnud pohmellis, peol või polnud targemat teha. Ma ei palunud kogu aeg, vaid tõesti siis, kui endal oli vaja arsti juurde minna või mingeid muid asjatoimetusi teha, kuhu last ei saanud kaasa võtta. Ma arvan, et ma küsisin umbes 20 korda kolme aasta jooksul ja tema tuli umbes kolm korda appi. Mul oli väga raske aeg ja ta teadis seda ja ta ei aidanud. Loomulikult ei saa sellist asja andestada ega unustada.

Nüüd on Kadil endal laps ja mis te arvate… iga paari päeva järel tuleb kõne, et kas ma saan tulla appi. Tal ka nüüd mees varahommikust hilisõhtuni tööl ja näeb ise, kui raske on väikse lapsega toime tulla üksinda. Kogu aeg Kadi helistab: tule külla, võta laps, palun aita. Miks ma peaks?! Selle pärast, et tema mind hätta jättis? Vot ei anna andeks ja kõik. Olime mõlemad täiskasvanud inimesed, kui minu poeg sündis. Ta oleks pidanud aru saama, et ma ei mängi lolli, vaid tõesti vajan abi. Ja samas oleks ta pidanud mõtlema ka selle peale, mis siis saab, kui tal endal laps sünnib. Ta nägi, kuidas ma rabelen ja pingutan, aga ta ei teinud sellest mingeid järeldusi, elas oma peole-pohmelli-kaineks-järgmisele-peole elu edasi.

Seotud lood:

Nüüd siis pean mina Kadit päästma hakkama. Täiskasvanulik oleks olla sõbrannale toeks ja abiks, aga tema seda mulle ei teinud ja mina ei taha talle ka. Saagu ise hakkama nagu mina sain, vast siis taipab, milline lollpea ta oli.

Loe veel

Ja minu soovitus kõigile noortele naistele: ei maksa kunagi oma sõbrannale ära öelda, kui ta palub lastega abi! Te ei tea iialgi, millal teil endal abi võib vaja minna ja siis oleks väga vaja, et oleks sõbranna olemas, kes on nõus tulema. Aga kui te olete oma lastega sõbranna välja vihastanud sellega, et pole teda aidanud, võite temapoolsest toest ainult unistada!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare