Mõjub karmale halvasti, aga mina ütlen küll, et joodikut parandab vaid haud. Mu endise elukaaslase Raimo elu moto on, et tuleb kuidagi töönädal üle elada ja siis võib terve nädalavahetuse juua. Sõpradele muidugi räägib, et mina olen kõiges süüdi. Kuidas ma ta küll maha jätsin, miks ma nõuan tütre jaoks nii palju raha. Tõesti, kui tütre peale raha ei kuluks, saaks ehk rohkem juua.

Ööklubiralli jätkus hommiku-jookidega

Üks ühine sõbranna kirjutas, et nägi Raimot reedel linnas — möllas Prives ja ajas väga noortele blondiinidele keelt kõrva. Need olid muidugi meelitatud, et kena noormees paar drink'i välja teeb ja huupi komplimente jagas. Pakun, et laupäeval jooming jätkus ja päris öösel tegi Raimo Faktory klubis check-in'i: seal esines vene punt Serebro. Täpselt Raimo maitse, poolpaljad tibid, kes laulavad tema jaoks arusaamatus keeles ja kargavad laval üles-alla. Ma pakun, et ta oli nii purjus, et täpselt ei jaganudki, mis lava peal toimub.

Olin juba ammu rõhutanud, et pühapäeval istume koos maha. Lapse jaoks on isadepäev tähtis. Koolis kunstitunnis joonistati isadele kaardid jms. Tütar pole enam päris pisike, aga ta jaoks on päev oluline, kuna oleme seda alati tähistanud. Kui Raimo veel meiega elas, läksime näiteks kinno ja pärast Hesburgerisse sööma. Korra sõitsime isegi Helsingisse, see oli tütre esimene laevareis. Nüüd siis kell 12 istusime me tütrega laua taga, tort laual, morsiklaasid kõrval. Raimo saabus kell 12.30, haises nii, nagu oleks end just Viru valgega üle kallanud ja siis veel paar pitsi Vana Tallinnat ka kõrist alla ajanud. Nõudis vett ja suutis vaevu püsti seista. Olen veendunud, et ta võttis hommikul veel alkoholi peale ja oli nüüd purupurjus.

Andsin talle paar ibuprofeiini. Torti ta süüa ei suutnud, vägisi ajas paar lusikatäit alla, aga läks näost praktiliselt siniseks. Laps pole rumal, ta piisavalt filme näinud ja ühistranspordis joodikuid silmitsenud. Sai aru küll, et isa on joogine, aga mis temagi teha sai. Vägisi istusime koos umbes 45 minutit ja siis Raimo vabandas, et ta peab minema, üks töökohtumine.

Tean tema põhimõtet küll: nädalavahetusel ei tööta! Läks ilmselt peatäit välja magama. Uue nädala alguses rõõmsalt tööle ja nädalavahetust ootama. Vaatasin, et ta oli Facebookis juba mitmele tulevasele klubipeole attend pannud, tuleb tihe nädalavahetus. Alles oli ka palgapäev, nüüd võimalus rõõmsalt juua.

Aga kuidas ma ühel päeval tütrele selgitan, et tead, alkohol on paha. Tema ütleb äkki vastu: aga issi ju joob ja on rahul selle eluga.

Raimo isa jõi end surnuks

Samas vaadates tema praegust elutempot, ei oleks tõesti ime, kui ta end haigeks või lausa surnuks joob. Tüüpiline eesti mees! Jube on mõelda, et tegelikult läks täpselt nii ka tema isaga. Töötas rekkajuhina, oli tükk aega sõidus, siis tuli koju tagasi ja vajus tsüklitesse. Lõpuks oli maks nii läbi, et teha polnud enam midagi. Raimo oli vaid 15, kui isa suri. Sama muster kandub ikkagi edasi. Loodetavasti vaid meesliini pidi, ei kujuta ette, kui meie tütrel samasugused probleemid tekiks. Ühel mu vanemal sõbrannal on 22aastane tütar ja minu teada see tüdruk joob pea sama palju kui Raimo. Töötab kuskil baaris, saab sealgi juua, rääkimata veel vabadest päevadest. Sõbranna on küll üritanud tütart noomida, et tarbib liiga palju alkoholi, aga tüüpiline nipsakas vastus on: aga kõik joovad!

Kas tõesti, see ongi tänapäeva suhtumine?!