Õnnetu ema: minu toit mu perele ei kõlba, nemad sööksid päevad läbi ainult võileibu
Meil läheb kaubaks ainult umbes viis-kuus toitu. Makaronid, kartulipuder, pitsa, friikartulid, hakklihakaste ja pannkoogid on need, mis alati lastele (3a ja 5a) peale lähevad. Kanasupp, seljanka, nuudlisupp, kartulivorm, ahjuliha ja kala süüakse ära ühel juhul kolmest, kui hästi läheb. Ülejäänud toidud, ükskõik, mida ma proovin, lähevad kas pahaks või söön ma need üksi ära. Täidetud paprikad ja suvikõrvitsad, köögiviljavormid, pajaroad, panniroad, kõik muud supid peale eelpoolnimetatute, kotletid, lihad, salatid, pastakastmed, lasanje jne visatakse kõrvale, krimpsutatakse nina ja kuulutatakse vastikuks. Igasugused põnevamad maitsed, mis mu sõbrannade peredes on igapäevased, nagu tšilli, sinihallitusjuust, koriander, ingver ja kookos ajavad minu lapsi öökima, nagu nad ise ütlevad.
Ma võiks ju võtta kuulda oma pere arvamust ja teha päevast päeva, kuust kuusse ja aastast aastasse neidsama viit-kuut rooga, aga siis oleksime kõik ümmargused nagu kuklikesed, kondid nõrgad, juuksed peast läinud ja nahk kole. Mingi nipiga peab ju neile tervislikku toitu ka sisse saama!!! Siiani ainult vägisi, sest heaga ei saa. Istuvad laua ümber seni, kuni vähemalt kolm ampsu peedist, kapsast, kurgist vms värskest või tervislikust on võetud. Mõnikord nutuga, tavaliselt suure viha, karjumise ja jonniga sellised sundsöömised ka lõpevad… Paha tunne on endal, aga ma tõesti ei tea enam, mida teha!
Olen proovinud sadu trikke, et lapsi sööma meelitada. Olen neile ise valida andnud, mida nad süüa tahavad (friikartuleid). Oleme koos süüa teinud nii, et nemad on hakkinud, seganud ja maitsestanud. Lõpptulemus: ma seda küll ei söö! Poes käime koos, nad on võinud valida, mis maitseb. Siis lendavad korvi saiakesed, limps, kommid ja krõpsud, viinerid ja soola ning e-aineid täis valmistoidud. Kodus tehtud risoto ei maitse, poe oma aga küll… minu valmistatud ahjukana nimetatakse jälgiks, poes sadade maitseainetega üle valatud kana on „maailma parim“. Meil kehtib muidu reegel, et kui minu toit ei kõlba, siis muud ei saa. Siis suure näljaga süüakse küll, aga mitte hea meelega ja mitte selle pärast, et maitseks, vaid ainult selleks, et nälga ära ei sureks.
Mees tuleb perest, kus ema valmistas igale lapsele eraldi toidud, kui neil vaid soovi oli. Näiteks kui temal oli õhtuks plaanis ahjuliha, aga üks tahtis pannkooke, siis pannkooke ta ka sai. Mina niimoodi küll ei tee, et kogu oma vaba aja pliidi ees veedan. Sellega on palju tülisid olnud. Ta võiks ise süüa teha endale, seda, mida ta tahab, aga ta ei viitsi, sest söögi tegemine on naiste töö tema meelest. Võileibadest saab tema kõhu täis, joob purgi õlut, sööb šokolaadi peale ja korras, pole rohkem vaja. Sellist ümber ei kasvata, pole mõtet üritadagi. Lastele annab halba eeskuju loomulikult ja eks nad tema pealt õpivad seda pirtsutamist, aga mees ei saa sellest aru. Õnneks on ta suurema osa ajast tööl.
Et siis kui keegi oskab anda nõu, kuidas lapsed normaalset sööki sööma panna ja see loll pirtsutamiskomme küljest ära harjutada, siis palun kirjutage!
