Õnnetu ja vihane ema: eestlaste kitsarinnalisuse pärast kannatab nii mu lapse tumedama nahavärviga sõber kui ka mu laps ise

Naistekaga võttis ühendust ema, kelle 9-aastase poja parim sõber on tema tumedat verd klassivend. Järsku on tavalisest, lihtsalt veidi tumedama nahavärviga lapsest saanud pagulane ja sellest, kes temaga sõbrustab, rahvavaenlane.

Olen 9-aastase poja ema. Minu poeg käib kolmandas klassis ja on esimesest klassist saadik olnud pinginaaber toreda poisiga, kelle ema on eestlanna, aga isa mustanahaline. See poiss kolis alles paar aastat enne kooli Eestisse — tema ema õppis Pariisis ülikoolis ja pärast selle lõpetamist abiellus mustanahalise Prantsusmaa kodanikuga ja nad said lapse. Kui suhe lagunes, kolisid ema ja laps Eestisse, lapse isa käib neil siin aeg-ajalt külas.

Meie pere pole kunagi selle sõpruse vastu olnud. Poja sõber käib meil üsna tihti külas ja poeg käib ka neil külas. Meie jaoks on poja sõber tavaline laps. Oli ka teiste klassikaaslaste jaoks… kuni tuli see pagulaste teema. Eelmisel aastal hakati segaverelist last narrima ja mõned klassikaaslased nimetasid teda pagulaseks. Klassijuhataja korraldas tookord kohe lastevanemate koosoleku, kus üritas vanematele mõistust pähe panna, aga mingid marurahvuslastest lapsevanemad ütlesid, et kool ei saa sundida nende lapsi võõramaalasega suhtlema ja mul läks ausalt öeldes süda pahaks nende juttu kuulates. Mida veel selle poisi ema pidi tundma! Olukord küll paranes pärast seda mõnevõrra, aga kohutav, et lapsevanemad tekitavad ise oma lastel teistsuguse nahavärviga lapse suhtes võõristuse.

Kohe selle kooliaasta alguses oli ühe klassivenna sünnipäev. Ta kutsus sünnipäevale kõik klassi poisid, ainult mitte seda tumedanahalist. Kui õpetaja olukorda nägi ja sünnipäevalapse emale helistas, siis ema tegi süütut nägu ja ütles, et poeg lihtsalt ei ole selle poisiga sõber. Tegelikult on küll, aga vanemad ei lubanud teda kutsuda. Kohutav, mida see poiss pidi tundma — ta sai kindlasti sellest aru, miks teda ei kutsutud, mainis isegi mu pojale seda. Kogu selle tralli peale otsustas minu poeg ise, et tema ka sinna sünnipäevale ei lähe ja veel paar poissi klassist ei läinud. Aga vaevalt et sünnipäevalapse vanemate suhtumine sellest muutus…

Pärast rääkis mulle ühe poisi ema, kes oli oma poja sinna sünnipäevale kohale viinud, et ta oli sünnipäevalapse ema käest nii muuseas küsinud, et miks ta siis seda tumedanahalist klassivenda ei kutsunud. Te ei kujuta ette, mida see ema vastas: “Jah, alguses tema ja siis kui kõik need pagulased Eestisse kolivad, siis ongi ainult mingid Jumbod ja Jambod tal sünnipäeval!” See inimene on ikka täiesti haige… ja paraku on meie riigis selliseid inimesi palju.

Nüüd on need marurahvuslastest lapsevanemad ka minu lapse peale viltu vaatama hakanud — et mis tal viga on, et sõbrustab "võõramaalasega". Ühel päeval oli nii, et mu poeg ja ta sõber jalutasid kahekesi koolist koju ja üks selline ema tuli neile vastu. Poiste viisaka teretamise peale ei vastanud ta midagi, nagu ei tunnekski. Mul on väga raske oma lapsele seletada, miks inimesed nii käituvad, sest ma ei saa ise ka sellest aru.

Tõepoolest, inimesed, mis teil viga on? Või kas te olete üldse inimesed, kui teil nii paljugi inimlikkust pole, et ka teistsuguse nahavärviga inimesi inimesteks pidada? Minu meelest teise inimese Jamboks ja Jumboks nimetamine viitab juba sellele, et peate neid mingiks alamaks liigiks…

Valus on sellist kirja lugeda ja kurb on selliste eestlaste pärast. Naistekas ootab teie vastukaja ja kogemusi ning loodab südamest, et suurem osa meie inimestest on siiski inimlikud.