Kirjutan teile, sest ei tea enam, mida oma murega peale hakata.

Olen 32aastane mees, just parajas eas, et hakata mõtlema pere loomise peale. Olen normaalse väljanägemisega, teenin üle keskmise palka ja meelemürkidega sinasõber pole.

Elan natuke linnast väljas, suures majas koos emaga. Isa lahkus meie hulgast paar aastat tagasi, ema leinab ja pealegi on ta juba üsna vana, nii et ma ei kujuta ette, et ma praegu temast eraldi elaksin. Olen ainuke laps ka, nii et pole kedagi teist, kes talle toeks saaks olla.

Aga loomulikult soovib minu eas mees endale ka naist. Ma olen aktiivne tutvumisportaalide kasutaja ja käin tihti kohtingutel. Viimase aasta jooksul on mitu tutvust hakanud arenema suhte loomise suunas, aga ühel hetkel tuleb ikka juttu sellest, et kus ma elan ja ma ei hakka ju varjama, et elan emaga samas majas. Kõik korrad on pärast selle väljatulekut toimunud naise poolt jahenemine ja tutvus on vaikselt ära vajunud.

Ma ei saa tegelikult aru, mis selles nii jubedat on, kui mees elab emaga. Ma saan aru, kui ma oleksin memmekas, elaksin ema kulul ja ei saaks oma eluga üldse hakkama. Aga nii see ju pole. Pigem võiks olla minu jaoks pluss, et ma hoolin oma lähedastest ja toetan neid.

Olen vahel mõelnud, et äkki peaks linna korteri üürima, mis siis lihtsalt oleks olemas, kui vaja. Samas tundub mõttetu rahakulu, kui ma enamus aega nagunii seal ei oleks. Pealegi on mu vanemate maja suur ja vajab remonti, mida ma igal vabal hetkel ka teen. Aasta-paari pärast peaks kõik ilusti valmis olema. Ja see on tõesti ilus ja suur maja, mis jääb ju päranduseks mulle ja see on ideaalne peremaja, hea koht laste kasvatamiseks.

Naised, mis on teie arvates nii hirmsat selles, kui mees elab oma emaga?