Õnnetu naine: kuhu jäi see mees, kellega ma abiellusin?

 (50)

Õnnetu naine: kuhu jäi see mees, kellega ma abiellusin?
Pilt on illustreerivLesly B. Juarez, Unsplash

Olen sama mehega abielus olnud üle 30 aasta. Vahepeal on olnud häid ja halvemaid aegu, aga nüüd on jõudnud asi punkti, kus me enam üldse teineteisega rahul pole.

Eksisteerime kõrvuti ja päevad on täidetud sama rutiiniga ning korduvate tülidega. Ma ei ütleks, et need põhjendatud on. Küllap olen ma ise ka muutunud palju iseseisvamaks ning ei alistu enam nii kergesti, aga kõige enam on muutunud siiski mees. Ma abiellusin rõõmsa ja toreda poisiga, aga nüüdseks on temast saanud alati tige ja torssis vanamees, kelle suust kuuleb head sõna ainult purjus peaga ja sedagi vaid harva, sest purjus on ta tihti, aga siis vahelduvad temapoolsed armastusavaldused draamade ja hüsteeriaga. Ma tunnen, et ei jaksa enam. Ei jaksa tema kõrval enam olla, aga samas ei jaksa ka lahku minna. Viimastel aastatel olen mitu korda asjad pakkinud ja mõelnud, et nüüd on kõik. Pärast üht suuremat draamat, mil ta mu välja viskas, olin tõesti juba otsustanud, et seekord on kõik ja juba jõudsin nii kaugele, et ajasin vaikselt uue elukoha asju ning planeerisin tulevikku ning tundsin lisaks kurbusele ka väikest vabanemistunnet ja põnevust, aga ikka ta kutsus mu tagasi, leppisime ära ja nii see läks. Puuriuks langes jälle kinni. Ja kõige lollim on see, et selle puuri olen ma endale ise ehitanud. Mugavusest, harjumusest, hirmust. Armastust minu poolt vist küll enam ei ole. Tema kohta ei tea, vähemalt aru pole saada.

Seotud lood:

Mees ärkab hommikul üles ja hakkab kohe torisema. Kõik asjad on halvasti — ilm on halb, tööle ei taha minna, töökaaslased ja ülemused ja töö ise on nõme, kõik kohad on haiged, raha on alati vähe, lapsed ei käi nii tihti külas ega aita nii palju kui võiks, poliitikud on lollid, maailm on tuksis jne. Samad jutud päevast päeva, aastast aastasse. Õhtul töölt tulles pole muud juttu kui see, mida kodus tegema peaks ja kui palju on teha ja kuidas ei jõua, sest kõik kohad on haiged ja lapsed ei käi nii tihti külas ega aita nii palju kui võiks. Mis siis, et lastel on endal majapidamised ja pered. Kui jutt juba sellele läks, siis laste elukaaslased on ka värdjad ja lapselapsed halvasti kasvatatud. Ja selles kõiges olen muidugi mina süüdi. Midagi mehele vastu öelda ka ei saa, siis tuleb ainult sõimu. Kuulangi siis vaikselt samad jutud ära üha uuesti ja uuesti ja vahepeal saan sõimata, et ma midagi vastu ei ütle ega temaga ei nõustu.

Ma saan aru, et mees on ka stressis, võib-olla isegi depressioonis, ületöötanud ja elus pettunud. Ma olen püüdnud teda aidata, perearsti juurde suunata, rääkida, lohutada, aga ta on tüüpiline mees, kes arsti juurde läheb alles siis, kui miski ähvardab küljest kukkuda, aga kodus teeb igast peavalust ja kriimustusest sellise draama, et hoia ja keela. Puhata ta ei oska, ainus lõõgastus on viinapits. Tahaks ka käia mehega teatris või kinos või muidu väljas, aga inimesi ta ei salli, ainult purjus peaga tahab suhelda ja siis ma ei taha ise temaga kusagile minna. Sõpru ja hobisid tal ka pole, ainult kodu ja töö ja virisemine. No mida ma teen sellisega? Ei saagi ju midagi teha, teiste eest elu elada ei saa. Toeks olemine ja positiivne olemine ei ole ka aidanud, sest siis saan sõimata, et miks ma naeratan, kui kõik nii halvasti on. Ta nagu tahaks kogu aeg halvas tujus olla. Ise keerab end üles. Mina tahaks aga head sõna ja hellust ja end naisena tunda, aga kui end enda rõõmuks ehingi, siis kahtlustatakse, et lähen üle aisa lööma. Enesehinnang on mul tema poolt nagunii nii mutta tambitud, et ei tunnegi tahtmist enam kena välja näha. Nii me siis müttamegi ühest hallist argipäevast teise. Kus kõik nii valesti läks? Kuhu jäi see mees, kellega ma abiellusin? Kuhu jäi see naine, kellega tema abiellus?

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare