Õnnetu naine: ma ei taha suhtes olla, aga üksi ka hakkama ei saa

Naistekale kirjutas murekirja naine, kes on oma suhtest tõeliselt väsinud, kuid ei saa seda ka lõpetada, sest ta on oma mehest materiaalselt sõltuv.

Olen 42-aastane naine ja juba pea 20 aastat koos elanud mehega, kes oli mu esimene armastus. Kahjuks on see meie suur armastus juba ammu möödunud, aga lahku me ka minna ei saa. Õigemini tema muidugi saaks, aga tema ei taha. Mina just tahaksin seda teha, aga mina ei saa.

Miks siis nii? Nimelt olen ma haige — mul diagnoositi kerge puue juba põhikoolis ja ma olen päris suure protsendi osas töövõimetu. Ma päris täpselt ei tahaks öelda, mis mul viga on, aga asi puudutab närve. Iseseisvalt ennast üleval pidama ma võimeline ei ole.

Mees on mul hea ja hoolitsev, tal pole selle vastu midagi, et ma kodus olen. Tal pole midagi ka sellest, et meil pole lapsi — minu haigusega sai üsna varakult selgeks, et laste saamine väga kõne alla ei tule… Aga ma ei saa midagi teha, et ma ei armasta oma meest enam. Mul on laiad vaimsed huvid, loen palju raamatuid ja vaatan filme, harin ennast igal võimalikul moel, mehel aga sellised huvid puuduvad. Tahaksin ka käia teatris-kinos, aga meest ei huvita sellised asjad üldse. Tema tahaks käia pubis-klubis — see ei huvita jälle mind.

Aga ma ei taha tegelikult üldse mehele neid asju ette heita. Inimesed ongi erinevad ja selles pole midagi halba. Me alustasime mehega sarnasest alguspunktist, aga nüüd oleme arenenud erinevas suunas ega sobi enam kokku. Loomulik oleks lahku minna ja leida endale sobivamad kaaslased. Usun, et ega mu mees ka oma sisimas tegelikult õnnelik ei ole...

Ma ei tea, mida teha. Tunnen, et olen õnnetu, aga kuhu mul minna on. Vanemad pole mul enam elus, muid lähedasi ka pole, raha koguda pole võimalik olnud. Mingi töö ma ehk leiaksin, aga kindlasti ei ole mul võimalik teenida palka, mille eest oleks võimalik korter üürida. Abiraha eest ammugi võimalik teha pole.

Mida siis teha? Kas minusuguse ainus variant ongi n-ö vait olla ja edasi teenida? Ma tahan ka õnnelik olla, aga tunnen, et selles suhtes ma õnnelikuks enam ei saa. Kas keegi on olnud sellises olukorras nagu mina, sellest välja tulnud ja endale nullist uue elu ehitanud? Andke mulle palun nõu, kuidas seda teha!