Olen 34-aastane naine, kolmandat aastat abielus. Lapsi meil ei ole, otsustasime kohe, kui koos elama hakkasime, et jääme kahekesi, et saaksime nautida vaid teineteist — selles mõttes vedas, et kokku said kaks ühesugust inimest, tavaliselt kipub ikka olema nii, et kui üks lapsi ei taha, siis teine tahab.

Nagu ütlesin, siis lapsi otsustasime mitte saada sellepärast, et tahtsime olla vaid teineteisega. Aga nüüd on hoopis nii, et vahel mulle tundub, et oleme kaks üksikut inimest, kes elavad samas korteris — kes küll seksivad pea igal õhtul, aga eriti ei räägi. Jah, meie seksuaalelu on olnud algusest peale hea ja stabiilne, aga mingit muud lähedust peale intiimse läheduse meil enam ei ole.

Mu mees on algusest peale meie suhtes vaiksem pool olnud, aga ometi ei olnud ta meie abielu esimesel aastal selline nagu ta on nüüd. Ta istub igal õhtul kurva näoga diivanil ja vaatab arvutist mingeid videosid või vaatab televiisorit. Kui küsin, kas kõik on korras, vastab ta, et muidugi on. Aga mina näen, et ta elurõõm on kadunud. Me pole ammu kusagil koos käinud ja kui ma vahel uurin, ega ta ei tahaks kinno või klubisse minna, siis ta vastab, et mis me, vanurid, sinna ikka ronime, kodus ka hea. Mees on minust kolm aastat vanem — 37-aastane.

Ma saan aru, et tal võib olla mingi suur mure või lähenev depressioon või mis iganes, aga kui ma natukenegi üritan midagi teada saada, läheb ta ainult rohkem lukku. Ma ei tea, mida teha. Kas keegi oskab mulle nõu anda?