Õnnetu naine: mees jättis mu maha, sest läksin paksuks
Aitab küll. Tegelikult tähendab see seda, et sul sai minust kõrini ja tahad uutele jahimaadele minna. Ma ei eruta sind enam. Kogu see jutt kinost ja pubidest, viimati nägimegi sel õhtul, kui mu ühes suvalises õllekas maha jätsid. Tol õhtul sadas veel vihma, marssisin ma siis tänavale ja hakkasin taksot kutsuma. Ta kõndis häbelikult ligi ja uuris, et ehk saab mu oma autoga koju viia. Raputasin pead ja marssisin jonnakalt edasi.
Paksude vanemate sportlik laps
Ta võib rääkida, mida tahes, aga olen täiesti veendunud, et ta ei taha enam minuga koos olla, sest ma pole see sale ja seksikas tüdruk, kellesse ta kunagi armus. Olen 32 ja pehmelt öeldes ülekaalus. Mulle endale meeldib väga kasutada sõnu nagu „korpulentne“ või „ülekaalus“, see kõlab endale kuidagi rahustavamalt, kui otse öelda, et olen paks.
Ma arvan, et asi on geenides. Aastaid võitlesin selle vastu, et muutuda oma ema või isa sarnaseks. Ema on selline matsakas maanaine, aga teda pole kunagi see häirinud. Ega tema ajal need ilunormid nii ranged olnudki ja kuna tal on peale minu veel neli last, siis ei saagi olla õbluke ja nõrk naine. Ja näojooned on tal väga ilusad. Isa on keskmine õllekõhuga mees. Kujutate ilmselt ette küll, nagu iga teine. Ma käisin lapsest saati mitmes trennis. Kuna olen päris pikk, jäin viimaks võrkpalli juurde. Tippsportlast minust ei saanud, kuid veel paar aastat tagasigi käisin regulaarselt harrastajate trennis. Juhtus aga see, et põlved läksid täiesti läbi. Napilt jäi puudu, et mind oleks kirurgi noa alla saadetud. Arst luges rangelt sõnad peale, et pean spordist hoiduma, piirduma näiteks kepikõnni või siis tubaste tegevustega. Viskasin nalja, et kas keskendun siis malele või kabele. Arst nalja ei mõistnud, vaid noogutass kaasa, et see pole halb mõte.
Spordineiust sai õgard
Ma olin nii pettunud, et elasin seda välja söömises. Vahetasin ka töökohta. Kui varem oli põhjust ka tööga seoses rohkem liigutada, siis nüüd istusin kella üheksast viieni kontoris. Hommikul võileivad, suur lõuna, õhtune snäkk, õhtusöök ja teleka ees veel krõpsupakk. Sellised nägid mu päevad välja. Nägin kõrvalt, kuidas mu mehel oli aktiivne elu, tal on alati palju sõpru olnud ja nüüd käis aina rohkem nendega väljas. Kui ma enam sporti ei teinud, muutusin väga loiuks ega osanud oma vaba aega kuidagi sisustada. Kaal aga kerkis. Ma pole sinisilmne, et seda ei märkaks, aga kui juba oled allakäigutrepil, siis jätkad ja jätkad. Sõbrannad ei tahtnud mulle halvasti öelda, vahel jutu sees mainiti, et äkki peaks veidi söömist piirama. Pirtsaka printsessina hakkasin siis pahuralt eitama ja rääkisin, et kõik on igati korras.
Suhte mõõdupuuks on kaalunumber
Viimasel ajal tundus, et mees ei tahtnud mind enam alasti nähagi. Juba eelmisel suvel olin päris suur ja mulle jäi mulje, et tal oli isegi rannas minuga piinlik. Kõik see tekitas meie vahel pingeid ja hakkasime rohkem tülitsema kõikvõimalike pisiasjade üle. Poleks eal arvanud, et võib nii kaua vaielda selle üle, kes pani piimapaki külmkappi nii viltu, et see ümber kukkus. Ma oskan inimesi päris hästi lugeda, ma ei usu, et tal armuke oli, ta pole seda tüüp. Pigem oli mees lihtsalt õnnetu ja tal sai minust kõrini. Ma ei osanud varem mõeldagi, et suhtes võiks põhiline mõõdupuu olla kaal, kuid selgub, et eksisin.
Sõbrannad praegu ikka lohutavad, et küll ma uue ja parema mehe leian. Seda, et peaksin end füüsiliselt kokku võtma, nad mulle öelda ei julge. Äkki peaksid! Taoline külm dušš paneks end rohkem pingutama. Need kuu aega olen elanud kui koopas, kus väljapääsu ei paista. Näis, võib-olla on kasu ka enda tühjaks kirjutamisest, suudan endale tunnistada, et midagi peab tegema, muidu jäängi lõputult heietama sellest, mis kunagi oli.
