Otsekohene lugeja lastevabast tsoonist lennukis: see, et sul on laps, on su oma valik ehk tegele ise tagajärjega

Eile küsisime oma lugejatelt, kas nad nõustuvad, et lennukites peaksid olema eraldi lastevabad tsoonid ja nii mõnigi lugeja tunnistas, et just selline unistus tal on ning lennureis mööduks palju rahulikumalt, kui saaks istuda lastest eemal.

Näiteks kähvab üks otsekohene lugeja: “Ei, ma ei oleks nõus rohkem selle eest maksma, küll aga usun, et lapsevanemad, kes võtavadki alla kümnese vääniku lennureisile kaasa, peaksid ise lisatasu maksma ja mingisse eraldatud tsooni olema paigutatud. See, et sul on laps, on su oma valik, tegele ise tagajärjega ehk maksa natukene rohkem ja vähemalt ei keera teiste inimeste niigi piinarikast õhulendu veel hullemaks. See, miks peaksid lasteta inimesed mingeid lisatasusid sellepärast maksma jääb nüüd küll arusaamatuks. Kahju küll, aga nii on. Paljud lapsevanemad ei saa lapse ohjeldamisega hakkama ja lennukis on see vägagi piinarikas!”

Talle aga vastab teine: “Kelle maksurahast kunagi sulle näiteks pensioni makstakse? Just nimelt nende laste, keda sa praegu nii väga põlgad ja tahad isoleerida, kuna “keegi ei käsi lapsi saada, see on vaba valik”. Las istuvad kodus kuni varateismeliseks saamiseni. Kui lapsed nii häirivad on, siis selle jaoks on lennukis äriklass.”

Samas tõdeb üks lugeja: “Asi pole lastetutes, vaid ka nendes, kellel lapsed kodus, aga ei reisi koos lastega. Mis te arvate, et nemad tahavad seda kisa ja tralli seal kuulata, kuna on lapsevanemad? Kui reisid lapsega, siis selleks peaks olema tõesti eraldi tsoon ja sellel peaks olema teine hind, mitte nendel, kes reisivad üksi või teise täiskasvanuga.”

Teine kiidab ka takka: “Lastega reisida on tänapäeval täiesti normaalne. Enamusel lastega reisijatel on kõik ilusti kontrolli all — arvestatakse nii lapse kui kaasreisijatega. Samas aeg-ajalt ikka juhtub, et lapsed on ülemeelikud, haiged ja pahas tujus. Normaalne. See, et lastega peab kodus istuma on vanatüdrukute/-poiste jutt. Nende aeg peatus aastal 1960. Samas, luua laste tsoon, mugavalt tualettide lähedal, kus lastega toimetada oleks parem ja teisi reisijaid vähem häiriv, on hea mõte. Meie oma Nordica/LOT võiks selles osas eeskuju näidata. Kõigil lihtsam.”

Kolmas lugeja tõdeb, et hoopis vanainimestega võib lennukis keeruline olla: “Lapsed on elu normaalne osa. Vanuritest reisijad on samuti vahel tüütud, liiguvad aegluubis ja juhtmed pikad, aga ka nemad on normaalne elu osa. Me kõik oleme olnud lapsed ja saame kord vanaks. Ei saa ju teha reeglit, et reisimine lubatud ainult tööealistele ja ilma lasteta. Tuleb elu võtta sellisena nagu ta on koos laste ja vanuritega.”

Üks lugeja jagas meiega ka oma kogemust põrgulikult lennureisilt: “Kui restoranides on lastevabad tsoonid — miks ei võiks olla lennukis? Restoranist on sul võimalus lahkuda aga lennukist mitte. Isiklik kogemus aastate tagant: lendasin Helsinkist Gran Canariale ja lend kestis üle kuue tunni. Keegi oli kaasa võtnud alla aastase imiku ja see vaeseke röökis täiest kõrist kõik need 6+ tundi. Mitte kuidagi ei olnud lapsukesele võimalik selgeks teha, et kõrgusel üle kümne kilomeetri peab vahetevahel neelatama, et kõrvad lukku ei läheks. Muust kasulikust rääkimata. Miks on mõned vanemad nii isekad, et hoolimata kaaslastest seavad ohtu ka oma lapse tervise?”

Teine meenutab samuti: “Mina kirjutaksin sellele ettepanekule kahe käega alla! Olen ka nõus isegi rohkem maksma selle eest. Mul pole veel olnud ühtegi lennureisi, kus mõni laps röökinud poleks. Eriti karm oli üks Londoni reis, kus minu kõrval olev paarikuune laps röökis täiest kõrist kõik need kolm tundi, mis lend kestis. Kohutav! Sa ei kuule omaenda mõtteid ka. Eriti karm, kui sul juhtub olema pikem lennureis, nii umbes kümme tundi. Kallid lapsevanemad, mõelge enne ikka, kui nii väikeste lastega reisima lähete. See pole mugav ei lapsele, teile ega ka kaasreisijatele.”

Lugeja Margus jagab aga oma lapsega lendamise positiivset kogemust: “Viimasel USA otsal käitus mu kolmeaastane kenasti kõik üheksa tundi. Alguses magas paar tundi, siis vaikselt sõi, värvis ja mängis platstiliinidega ehk mitte üks piuks ega kisa. Samuti mitte mingit eesolija togimist. Ned olid maha minnes üllatunud, et nende taga väikelaps istus. Küll aga ei saa sama öelda härrade kohta, kes ennast täis jõid ja pidevalt ringi töllerdasid ja stjuardessidele jalgu jäid. Äkki oleks mõistlikum teha käituda mitteoskavate inimeste (ja ei ole vahet mis vanusest) vabad lennud/alad?”

Üks kommenteerija võtab aga teema Eesti Vabariigi suure juubeli eel ilusti kokku: “Kui me tahame, et meie väikesel Eesti rahval oleks tulevikku, siis peavad lapsed ja emadus-isadus olema kõikjal teretulnud.”