PÄEVA KOMM: pole normaalne, et terve pere peab jätma oma kodumaa ja lähedased selleks, et elus püsida!
Vastuseks Naistekas eile avaldatud artiklile Äärmises vaesuses virelev üksikema: võtan lapsed ja lähen Eestist ära, sest siin ei ole meil tulevikku on tänaseks kirjutatud juba ligi 500 kommentaari. Üks kommentaator kirjutab, et on ise sarnast elu elanud ning mõtleb nüüd tõsiselt, kas üldse lapsi saada...
Ma tean, mida selline elu tähendab.
Meie peres kasvas kolm last, kui isa õnnetuses hukkus ja ema meid üksi edasi kasvatas ja koolitas. Tean, kui raske tal oli, tean, kuidas ta vahel end magama nuuksus, kuidas me suviti tööl käisime, et teda aidata, kuidas me teiste vanu, aga veel täitsa asjalikke riideid kandsime ja olime sellest õnnelikud. Tean, kuidas ema keetis suppi ikka suure potiga ja lisas sinna vett juurde, et pott ikka täis saaks, kui just parasjagu muud kraami nappis jne jne… Käisid meil seda suppi söömas ka naabrite lapsed vahel ja mu emal polnud iial kahju neile jagada süüa, sest lapsekestel ju kõhuke tühi…
Imestan siiani, kuidas ta ometi suutis seda kõike — õmmelda meile vanadest riietest ümber kenasid asju, parandada, keeta ja talveks veel moosegi purki panna, et meil, lastel, oleks talvel võtta…
Kõige raskem oligi koolis, kus lõhe laste majandusliku olukorra tõttu aina kasvas. Mäletan, et mu vennake, hea nagu ta oli oma lapsemeelsuses, kord koju tuli ja oma katki rebitud koolikotti ei julgenud emale näidata, ei julgenud järgmisel päeval kooligi minna ja siis me kahekesi koos püüdsime seda kotti parandada nagu oskasime. Lõpuks ikkagi ema tegi selle päriselt korda ja muretses väga meie hingemurede pärast ja meie kehva olukorra pärast ja selle pärast, et me jäime paljudest lõbudest ilma, kuna meil polnud niipalju raha.
Õnneks me polnud õpiraskustega keegi ja emal oli sellevõrra kergem, et ta ei pidanud iial meie koolitöid kontrollima. Saime hakkama kenasti ise, ainult see tunne, et oleme kuidagi rahaliselt alamad teistest, kasvatas alaväärsustunnet ja ebakindlust.
Unistasime, et suureks saades saame endale lubada paremat elu, sest käime tööl, oleme koolis käinud ja kõik saab paremaks…
Nüüdseks olemegi siis suureks saanud, mu vend ja õde on Eestist läinud, ainult mina olen veel siin, siin on ka meie ema.
Kas meil on kõik hästi, nii nagu kunagi unistasime?!
Kui arvestada seda, et ema pole enam noor ja tema tervis jäi väga äkki kehvaks, siis selles suhtes pole midagi hästi. Mu vend-õde mööda ilma laiali - ka siin pole midagi hästi, kuna see pole normaalne, et inimene peab majanduslikel põhjustel jätma oma kodu, pere ja kodumaa, selleks, et hinges püsida ja keegi ei maksa sellistele koduigatsustasu… Ometi nad igatsevad kodu järele...
Mina olen siin vaid selleks, et emal kergem oleks ja ta kurvastusse lausa ei sureks ja üksindusse ja igatsusse - siingi pole midagi hästi.
Lapsi meil kellelgi veel pole ja ma ei tea, kas me julgemegi seda kunagi ette võtta.
Kui mõtlen, mil moel muutis maailma kasvõi meie, kolme, sünd ja elu siia ilma, siis praegu ma tõesti arvan, et üksikisiku pisike elu on nii olematu, et tekibki tahtmine oma elupäevad vaikselt vaid endale mõeldes ära elada ja jätta igaveseks hüvasti planeediga Maa, mitte iial seda paika enam külastades...
Hoidkem üksteist ja hooligem elust, mida kannab iga siia maailma sündinud inimlaps.
