Näide eelmisest aastast: septembrist oktoobri koolivaheaja alguses oli eesti keeles e-koolis kõigil lastel üks kontrolltöö hinne, järgmised kaks hinnet ilmusid kaks päeva enne koolivaheaja algust ja järetöid järelejäänud ajaga teha polnud võimalik. Selle aasta näide: sama situatsioon matemaatikaga. E-koolis ilutses mitu nädalat ainult üks tunnikontrolli hinne, järgmised hinded tulid veerandi viimase päeva hommikul ja ühtlasi pandi välja siis ka veerandihinded.

Mind ei aja kõige rohkem närvi mitte see hinne tunnistusel, kuigi jah, ka seal on suur vahe, kas matemaatika veerand on 4 või 3. Vihastab hoopis see, et ma ei saa ise tegelikku ülevaadet lapse võimetest ja oskustest enne, kui on juba liiga hilja midagi ette võtta. Kui need hinded pandaks välja kohe pärast seda, kui töö tehtud, saaks ma ju aru, et seda osa pole laps veel omandanud, järelikult tuleb kodus rohkem tööd teha ja vajadusel isegi koduõpetaja poole pöörduda. Nii jääb lapsele veerandi lõpuks lünk sisse, mille pealt järgmisel veerandil järgmisi asju on palju keerulisem õppima hakata, sest tal pole põhja all ja ta ei saa uutest peatükkidest, mis põhinevad eelmistel, nii hästi aru. Aga tööd tehakse küll ära, kuid õpetajad ei jõua neid parandada ega hindeid panna. Mingid tähtsamad tegemised on ees ilmselt. Tase on ka see, kui minnakse abi küsima, aga õpetaja iga kord nähvab, et tal pole aega ja soovitab ise rohkem õppida. Aitäh, väga kasulik soovitus... milleks sina siis seal klassi ees oled, kui laps peab ise kõik endale selgeks tegema?

Ja nii oligi sel aastal jälle – hinne 4, siis tükk aega vaikust, siis neljapäeval e-koolis 3 ja 2, parandamis- või järeletegemisvõimaluseta, konsultatsioonivõimaluseta. Veerand – 3. Aitäh, õpetajad. Saite mingi kaifi sellest nüüd, et veerandihinde ära rikkusite? Mida tähtsamat on teil terve veerandi jooksul teha kui kontrolltöid teha, parandada ja hindeid panna? Kas see polegi teie töö?

Sama on käitumise või märkustega. Mis mõtet on õpetajal kirjutada märkusi, mis algavad emotsionaalsete sõnadega: „Oleme juba pikalt rääkinud...“ või „Ma ei tea, kuidas seda probleemi lahendada“, „See probleem on juba pikalt kestnud“ või midagi taolist. See oleks nagu etteheide lapsevanemale tegemata töö pärast. Vabandage, aga kuidas mina saan lahendada oma lapse käitumisprobleeme koolis, kus ma ise päevast päeva kohal pole ega näe, mida ta seal teeb? Kust mina saan teada, et ta togib tunnis pinginaabrit joonlauaga? Teie, õpetajad, olete iga päev koolis ja näete, teie asi on märku anda kohe, kui probleem tekib, mitte siis, kui probleem on juba üle pea kasvanud ja olete lapsevanema peale pahased. Pealegi – kuidas on võimalik, et täiskasvanud inimene ei suuda lapsi distsiplineerida?! Kui teie jutt ka pärast mitmendat rääkimist lapsele kohale ei jõua, äkki siis peaksite mõtlema sellele, miks te pole lapsele autoriteet ja miks ta teid kuulda ei võta? Sellised õpetajad, kes ei suuda käitumisprobleeme lahendada ja klassi korrale kutsuda, ei tekita erilist austust ka lapsevanemates, neid on ausalt öeldes väga raske tõsiselt võtta.

Iga õppeaasta alguses räägitakse, et kool ja kodu peavad tegema koostööd ja ainult sel moel saame oma lapsi hästi õpetada. Mina küll kooli ja aineõpetajate poolt mitte mingisugust koostööd ei näe. Pigem tajun veerandi lõppudes õpetajate poolt arutut rapsimist ja isegi väikest viisi ärapanemist – aga ma teile näitan, panen halvad hinded ja järele teha ei lase, hahahaaa, head koolivaheaega!!!