Pahane naine: mees muutus üleöö trennisõltlaseks ja nõuab, et mina ka tipptasemel treenima hakkaks!
Mu mees võttis 2014. aasta uusaastalubaduseks end tippvormi ajada ning see ka õnnestus tal. Suveks oli ta juba täiesti ideaalvormis, kuid selleks ajaks oli trennist saanud juba sõltuvus. Täielik sõltuvus! Tema ainsaks kirjanduseks said kõikvõimalikud trenni- ja toitumisajakirjad ja raamatud, internetis istub ta vaid teiste trennihullude foorumis ja jõusaali külastab viis päeva nädalas. Kui suve alguses mulle väga meeldis ta uus vorm ja keha, siis nüüdseks on ta juba natuke… liiga vormis? Õigem oleks vist öelda, et ta on nii vormis, et ta on juba vormist väljas — musklid nagu õhupallid!
Selline kehatüüp pole enam minu tüüp ega maitse, aga ma armastan meest ja toetan teda tema huvides-hobides, nii nagu tema mindki ja pigem vist väga vormis ja tugev mees kui õllekõhuga lodev tüüp (ehkki teate, vahel igatsen seda kõhukest ka, mis tal oli — mehe najale pole enam mugav toetuda, sest ta on kivikõva).
Igatahes, kui mees selle lubaduse käsile võttis, ütlesin talle kohe, et minust talle trennikaaslast ei saa. Ma käin õega kord nädalas ujumas, sõidan meeleldi jalgrattaga (mitte muidugi talvel… ) ja liigun muud moodi, aga mingeid vihaseid lihaseid ma endale ei taha. Olen lihtsalt tubli ja terve. Mingi saleduse eeskuju ma muidugi pole, natuke pehmet kintsu ja käsivart on mul küll, eks vist suurest veini- ja juustuarmastusest, aga mind see ei sega ja… varem ei seganud meest ka.
Detsembris hakkas mees mulle vihjama, et võiksin teha sama uusaastalubaduse, mis tema tegi eelmisel aastal, sest „nii lahe oleks ju koos trennis käia ja end vormi ajada”. Vormi ajamise all pidas ta muidugi silmas ainult mind, sest ta ise on juba nagu pumppüss! Ütlesin, et ei, mina ei unista viis päeva nädalas sokihaisuses jõusaalis higistamisest, mul on muud huvid ja hobid. Sellele järgnes loeng koos piltidega — just, ta avas arvuti ja hakkas mulle treenitud naiste pilte näitama. „Vaata kui ilus, kui see lihas ilusti välja on joondunud,” näitas ta. „See on nii seksikas, kui naisel need lihased paistavad,” jätkas ta mu meelehärmist välja tegemata. Aa, ja ta ei kasutanud muidugi sõnu „see lihas” ja „need lihased“ — tema teab muidugi täpseid nimetusi, aga enne õpin ma hiina keele ära kui mulle need kõik meelde jäävad.
Pärast aastavahetust küsis ta lootusrikkalt, kas lähen temaga õhtul siis trenni kaasa. Ütlesin, et ei lähe. Ja ta on siiani solvunud… Ta on hakanud mu menüü peale silmi pööritama ja vihjama, et ta ei tahaks leseks jääda lihtsalt selle pärast, et naine ei viitsinud end noorelt vormi ajada ja jäi varakult küüru ja hädiseks. Mina aga ei saa aru, mis õigust on kellelgi enda huvisid teistele peale suruda? Mind huvitavad hoopis teised asjad. Reisimine ja filmid ja muusika… Mitte trenn, tõesti mitte trenn. Ja ma ei ole ju paks! Ma ei teagi, mida te soovitaksite mul teha? Kas on veel naisi (või mehi), kelle elukaaslane neile trenni peale suruda püüab? Kuidas ma peaksin käituma või mida talle vastama, et me leiaksime normaalse kompromissi?
