Eile sain Sinult viimase SMSi: „Tere. Kuidas läheb? Igatsen sind.” Ma ei vastanud Sulle, kuigi oleks pidanud. Lülitasin hoopis telefoni välja. Hommikul oli uusi sõnumeid viis. Neist viimases palusid Sa andestust, et minuga ühendust võtsid. Kui palju kordi olen ma öelnud, et ära helista, ära saada sõnumeid ega kirju, ära otsi pooljuhuslikke kohtumisi minuga.

Me oleme ju seda arutanud, miks kõik läks nii nagu läks. Pealegi, Sa pole enam poisike, Sul on uus perekond ning seda talun ma kõige vähem, et Sa oma naist üritad petta. Miks Sa siis temaga üldse koos elad, kui Sa endiselt mind unustada ei suuda? Nii pole ju õige.

Õigupoolest hävitas minu suhte Sinuga, Erik, argipäevane kooselu, sest niikaua kuni ainult kohtamas käisime, oli kõik hästi. Me lihtsalt ei sobinud kokku elama. Armastusest üksi jäi väheks, et ületada neid igapäevasid barjääre, mida elu meile ette seadis. Seepärast olimegi aasta pärast kokku kolimist lahus. Ja see toimus ka Sinu nõusolekul, mitte ainult minu initsiatiivil.

Mõne aja pärast aga otsisid Sa mind uuesti üles ja tahtsid suhet jätkata. See on aga võimatu, sisimas Sa ju tead väga hästi, et me ei saa oma suhet toimima.

Tegelikult saan ma aru küll, mida Sa tunned ja mõtled. Ka mina igatsesin Sind mõnda aega pärast lahkumist. See on selline ideaalne kujutelm, mis eksisteerib ainult Sinu mõtetes, ma pole niisugune, nagu Sa loodad ja endale ette kujutad. Ja mida kaugem ning kättesaamatum ma olen, seda ihaldusväärsemaks ma Sinu jaoks muutun. Aga Erik, selline naine on ainult Sinu kujutlustes, palun mõista seda. Sa võid oma armastuse leida kellleski teises, kui vaid oma südame uuesti avad. Sest mina küll usun, et igaühe jaoks on siin maailmas olemas rohkem kui üks ideaalne kaaslane.
Seega — jätame hüvasti, Erik. Kõik olnu oli ilus.
Sa jääd mu hinge
Kuid see on ka kõik
Anna andeks
Sinu päralt jääb see võit