Töötasin kunagi kollektiivis, kus tekkis suhe tippjuhi (n) ja väikejuhi (m) vahel. Mees oli abielus, kolme või isegi nelja lapse isa. Naine kooselus, kahe lapse ema. See kestis vähemalt 8 aastat. Nagu see naine kunagi kergelt napsusena pihtis, see suhe ei tohtinud kuidagi välja tulla, mitte mingil juhul, sest kumbki ei soovinud oma elukaaslasest lahku minna. Aga armastus oli nii kuum! No ja selleks, et saaks ikka koos olla, aga keegi midagi ei kahtlustaks (muhhaaahaaa), armastasid nad koosolekuid kokku kutsuda. Suuri. Ikka nii, et ümber laua oli 15 inimest, siis nad said põlvi vastastikku kokku suruda, sügavalt silma vaadata, pliiatsit võttes kogemata teineteise kätt puudutada ja laua all põlve silitada, sest koosolijate tähelepanu oli mujal. Asi tipnes kahe kolmetunnise koosolekuga päevas, mida nad kokku kutsusid. Koosolekute teemad muutusid aina absurdsemaks ja lõpuks jõudsid teemadeni nagu “Meie kollektiiv. Tööõhkkonna areng nädalas” või “Ettevõtte põhiväärtuste ettevõtteväline peegeldamine” ja “Töökultuur ja kaasaeg. Kas peame end muutma?”.

No ja pärast koosolekuid tormasid nad kuskile hotelli seksima, sest kogu selle pilkude tulevärgi ja põlvesilitamisega oli pikk eelmäng juba ära tehtud ja ““pidurid juba kärssasid”. Kogu selle asja absurdsus päädis sellega, et kõik hakkasid vihkama koosolekuid ja keegi enam ei usu nendesse. Ja nii selles asutuses ei peetud aastaid asjalikke koosolekuid, sest nendel pidanuks osalema vähesed ja asjakohased inimesed, mis oleks likvideerinud võimaluse osalemise asemel teineteist kraapida ja raskelt hingates ohelda.