Pidasin eelmisel suvel oma 50ndat sünnipäeva. Mu mees on minust kaks aastat vanem ja koos oleme olnud praktiliselt kogu elu ehk siis abiellusime noorelt, 20ndate alguses.

Elu on meil olnud hea, eks muidugi oma tõusude ja mõõnadega nagu abielud ikka, aga üldiselt harmooniline ja rahulik. Paar korda varemgi meie abielu jooksul olen kahtlustanud, et äkki mehel on keegi teine, kui ta on kuidagi veidralt käitunud ja tihti hilja peale jäänud jne. Kuna aga ma mingil põhjusel pole kunagi eriti armukade olnud ja meie nelja lapse ja suure majaga on ka alati palju tegemist olnud, siis pole vähemalt minuni mingeid kindlaid fakte jõudnud.

Nüüd jäi mees vahele. Ei tahaks kirjeldada, kuidas, aga ega seal midagi eriti dramaatilist polnud. Lihtsalt sain tuttavalt vihje, et midagi toimub ja varsti sain asjale ise ka kinnitust.

Meie neljast lapsest elab kodus veel ainult viimane, teismeline, kelle kuuldes ei tahtnud ma mehele peale lennata. Kui laps nädalavahetuseks ööseks sõbranna juurde läks, võtsin aga mehe ette. Ta ajas tükk aega sõrgu vastu, aga lõpuks siiski tunnistas armukese olemasolu. Olevat alles tekkinud. Rääkisime terve öö ja ta kahetses tehtut väga ja ütles, et ju ta otsis vist lähedust. Pidin ka ise tunnistama, et ega ma tõesti pole mehele viimasel ajal tähelepanu pööranud, pigem toimetan majas ja aias ning igal vabal hetkel loen raamatut.

Leppisime kokku, et mees lõpetab oma kõrvalsuhte ära ja me mõtleme midagi välja, kuidas oma suhtesse särtsu tuua. Läheme reisile ja teeme igasuguseid toredaid asju, et petmisest üle saada. Pingutame mõlemad, sest eks ka see, mis juhtus, oli ju kaudselt ikka mõlema süü, nagu alati kõik asjad. Ma küll ei taha sellise asja pärast nagu petmine lahku minna — mul on liiga palju kaotada, sest mu pere ja mu kodu on ju kogu mu elu.

Ainuke asi, mis mind häirib, on see, et minu parim sõbranna, kes ka asjast teab, ütleb, et ma käitun täiesti valesti ja et kuidas ma üldse suudan sellist asja andestada. Aga miks ma ei peaks suutma — ta on ju ikka edasi minu hea mees ja kaaslane! Kas teie arvates andestan ma siis tõesti liiga kergesti?