Minul on eelmisest kooselust üks koolilaps juba olemas ning ma ei tahtnudki rohkem lapsi. Tema imikuiga oli ausalt öeldes kohutav, lisaks veel lahkuminekuvalu, sest mees otsustas meie juurest lahkuda ja pidin kõigega üksi hakkama saama. Ööd ja päevad läbi kisa, gaasid, hammaste tuleku valud ja mitu aastat magamatust olid õudsed. Ei nautinud seda kaka-okse-ilarallit ja seda, et päevade kaupa ühegi mõistliku täiskasvanuga rääkida ei saanud. Mäletan seda aega ainult läbi paksu udu, ainsad emotsioonid seoses titadega on siiani olnud ebameeldivad. Mis teha, kõik ei ole beebi-inimesed. Elu suure lapsega sobib mulle palju paremini ja alates alles umbes sellest ajast, kui mu suur laps lasteaeda läks, hakkasin emaks olemist nautima.

Mõnda aega tagasi kohtusin oma praeguse elukaaslasega, kellel lapsi polnud. Algul paistis, et ta on selle olukorraga rahul ja mõned aastad elasime rahulikult, kuid siis hakkas tema bioloogiline kell eriti kõrvulukustavalt tiksuma ja titeteema tõusis teravalt päevakorda. Kui algul lõpetasin need jutud kiiresti ja järsult, sest isegi mõte titast ajas mulle judinad peale, siis varsti sain aru, et võib-olla ei olekski see kõige halvem mõte. Aga oma vastikustundest titaga kodus olemise vastu ma ei saanud üle ega ole siiani saanud. Mees aga kinnitas julgelt, et tema jääb ise lapsega koju ja ootab seda aega väga, mil saab tööst eemale ja arvutis istumise asemel beebiga õues jalutada.

Jäin rasedaks ja see kokkulepe, et titega jääb tema koju, kehtis. Kuni kuuenda raseduskuuni. Siis võtsin teema ühel päeval üles ja tuletasin meelde, et ta võiks vaikselt hakata tööl rääkima ja ettevalmistusi tegema, sest esialgu jääb ta ju 10päevasele isapuhkusele ja tite kuuendal elukuul saab temast kodune isa. Ta üritas vaikselt teemast kõrvale vingerdada, et küll ta räägib ja küll ta teeb, aga sain kohe aru, et nüüd, kui olukord on sealmaal, et on vaja konkreetseks minna ja tegusid teha, on tema plaanid muutumas. Esialgu puikles ta vastustest kõrvale ja püüdis teemat mujale juhtida, kuni lõpuks ütles välja, et see jutt oli lihtsalt niisama. Tal pole tegelikult mingit kavatsust koju jääda! Seda juttu rääkis ta mulle ainult selleks, et teadis, et mingil muul tingimusel ma pole nõus sünnitama ja ta lootis, et kui ma juba rase olen, siis „mulle tuleb mõistus pähe“. Selleks, et mind ümber veenda, saatis ta mulle iga päev artikleid selle kohta, kuidas beebile on ema vaja ja kuidas esimesel eluaastal ei tohi ema lapsest rohkem kui paariks tunniks eemale minna, rinnaga toitmise soovitused tulid muidugi ka (sest ma ju ütlesin, et ma ei taha rinnaga toita!) kuni selleni välja, et titale ei ole soovitav lutti anda. Mees lootis, et kui ma selliseid artikleid loen, siis ma tahan ise ikkagi koju jääda ja tema saab rahulikult tööle minna. Tema olevat ikka hoolega järele mõelnud ja leidnud, et ta ei oska titaga midagi pihta hakata ja lapse kasvatamine on siiski ema töö.

Ma olen praegu 35. nädalat rase, beebi sünnib juba üsna pea, aga selle asemel, et olla rõõmus, rahulik ja õnnelik rase, olen mina täielik närvipundar. Mehega on suhted täiesti sassis, sest tema ei saa aru, et ta midagi valesti teinud on. Tema meelest on täitsa loomulik, et inimesed vahepeal meelt muudavad ja selle peale ei tohiks pahandada. Kuidas ma saan sellist inimest veel usaldada?! Mind valdavad ees ootavale mõeldes hirm, paanika, õud, vastikus ja lõputu kurbus, sest ma tean, et ma ei naudi seda aega ja ma tean, kui rasked ja piinarikkad need kaks aastat olema saavad.Tõenäoliselt pean ka selle lapse üksinda üles kasvatama, sest mehele ei suuda ma praegu otsa ka vaadata ja tahan, et ta asjad pakiks ja mu elust kaoks, valevorst selline. Kahetsen, et lasin mehel end ära rääkida ja rasedaks jäin, aga nüüd pole enam midagi teha.