Pihtimus: kuidas isa ühe lausega mu enesehinnangu täielikult hävitas

 (82)

Pihtimus: kuidas isa ühe lausega mu enesehinnangu täielikult hävitas
Panthermedia, Scanpix

Naistekale kirjutas oma kogemusest 33aastane naine, kes tahab rõhutada: vanemate ja eriti isa sõnadel on tütre enesehinnangule ülioluline mõju ning eriti kehakaaluteemade juures tuleb olla erakordselt ettevaatlik!

Olin lapsena üsna trullakas. Paks laps, ilus laps, öeldi siis. Ma ei olnud rasvunud, vaid üsna napilt ülekaaluline, aga siiski selgelt suurem kui mu klassikaaslased, kes lihtsalt juhtusid olema sellised väiksemapoolsed. Mu parim sõbranna oli eriline kilu ning temaga koos olles tuli kontrast eriti teravalt välja. Õel vedas geenidega samuti — ka tema oli väga kiitsakas. Nii et ma olin üsna kehvas seisus algusest peale.

Mu isa, sportlane, armastas tugevat toitu ja nõudis, et igaks õhtuks oleks korralik toit laual — praekartulid, makaronid, rasvane liha jne. Supp ja salat ei olnud toit, mees tahtis ikka tugevalt süüa. Soovitavalt magustoitu ka. Kuna emal täiesti arusaadavatel põhjustel ei olnud aega igale pereliikmele eraldi toite teha, sõime kõik samamoodi nagu isa ehk tugevat maatoitu. Kummaline, et nad üldse ei mõelnud tol ajal sellele, et kui sa järjepidevalt paned õhtusöögiks lauale vorstiga praetud kartulid ja hommikusöögiks pakud kas pannkooke või munaga praetud saia, ja kui lapsed söövad sama toitu, siis mis saab lapse kehakaalust… Loomulikult ma paisusin nagu kuklike, hoolimata sellest, et olin üsna aktiivne laps — mängisin sõpradega õues palli ja ukakat ning käisin trennis.

Loe veel

Seotud lood:

Isal oli üsna totakas komme: ta armastas mind hellitlevalt paksuks kutsuda. See oligi tema hüüdnimi mulle, mis jäi külge ikka üsna pikaks ajaks. Mida ta sellega saavutada üritas ja kus see nali seal oli, jäigi mulle arusaamatuks. Päris lapsena ei võtnud ma seda kuigi tõsiselt ega mõelnud sellele. Aga teismeeas, kui hakkas kujunema teadlikkus oma keha ja vormide osas ning figuur muutus oluliseks, oli see ikka tõsiselt häiriv. Ja siis tuli üks moment, mis defineerib mu enesehinnangut tänaseni. Isale tuli sõber külla ja mina olin see, kes neile süüa tegi. Juba siis, kui nad kuulsid, et toiduks on makaronid, tulid elutoast naljad, et kas ma üldse nende figuurile ei mõtle ja kas ma tahan, et nende tagumikud suvel üldse pükstesse ei mahuks. Keetsin köögis makarone, tegin hakklihakastet ja püüdsin hästi tubli olla, et isale ja onule meele järele olla, katsin neile kenasti laua ja tõin toidu ette. Enne sööma hakkamist vaatas isa mind pealaest jalatallani üle ja ütles oma sõbrale minu kuuldes: “Sa vaata, kui paks ta on! Siit küll sportlast ei tule!” Olin sel ajal 13-14, täpselt ei mäleta, aga see, mida see lause minuga tegi, jääb alatiseks meelde.

Viskasin neile leivataldriku ette, panin kogu oma jõu ja energia sellesse, et viisakalt naeratada ja oma toimetused lõpetada, seejärel jooksin oma tuppa voodisse ja nutsin ilmselt mitu tundi järjest. Ta ei saanud kunagi teada, kuivõrd need sõnad mulle hinge läksid ja mu minapildi täiesti segi lõid. Olin ennast varem täitsa tavaliseks pidanud, aga pärast seda lauset oli selge: olen paks ja paksuks ma jään. Õnneks suutsin ennast nii palju mobiliseerida, et toitumishäireid see moment ja ka pärast veel pikalt jätkunud paksuks kutsumine ei tekitanud, kuid isa nähes ei julgenud ma enam kunagi süüa. Loomulikult olid meil ka edaspidi perega koos õhtusöögid, aga ma tundsin meeletut häbi iga kord, kui keskmise või suure portsu võtsin või magusaisu tundsin. Isa muidugi ei jätnud järele ja torkas ikka ja jälle mõne mürgise märkuse, kui nägi mind juustusaia söömas või jäätisega. Püüdsin nii palju seda mürgisust blokeerida kui vähegi suutsin, mõnikord tegi see rohkem haiget, mõnikord vähem, aga pisarad ja meeletu süütunne tulid küll iga kord.

Keskkooliajaks olin täiesti normaalkaalus ning paks või ülekaaluline ei ole ma tegelikult täiskasvanueas olnudki, aga kaalule ei suutnud ega suuda siiani astuda ilma, et isa hääl kõrvus kumiseks: “Sa vaata, kui paks ta on!”

Mina näen peeglisse vaadates tündrit. Vaatan ennast ja mõtlen: paks mis paks. Isal oli õigus. Samas püüan mõistusega endale selgeks teha, et 38 või M suurust kandev ja 64 kilo kaaluv naine ei ole mitte kuskilt otsast ülekaaluline või paks. Kolleegid ja sõbrad teevad aeg-ajalt komplimente, aga ma ei usu neid. Meeldiv on neid kuulda, aga alateadvus koputab alati kiiresti: ära usu, sa oled paks! Ja just paar päeva tagasi, kui olin järjekordselt oma riidekapis tiiru peale teinud ja mulle tundus, et mitte üks riideese ei sobi mulle, sest ma olen nii jäme, imestas kolleeg, et kuidas ma nii kõhnaks olen jäänud! Pidin üllatusest pikali kukkuma — ma ise just hommikul vaatasin, et nüüd on küll see hetk käes, kus enam paksemaks ei ole võimalik minna ja parem ma ei lähe kodustki välja, sest äkki istun oma kontoritooli katki oma raskusega.

Olen selle teadmisega 33aastaseks elanud ja siiani pole isa häälest oma peas lahti saanud. Ehk siis suurema osa oma noorusajast olen elanud üsna rängas kompleksis ning hetkel pole veel näha, et ma sellest üle hakkaks saama. Jätkuvalt on piinlik teiste nähes makarone süüa ja magustoitu julgen võtta ainult väga usaldusväärses seltskonnas, et jumala eest keegi rohkem ei hakkaks mõtlema või ütlema, et vot kus tünder, ise nii paks ja mugib veel magustoitu ka otsa! Randa ma vabatahtlikult ei lähe ja mehe ees, kellele ma olen sünnitanud kaks last, hea meelega paljaks ei võta. Häbi on. Eks igaühel ole oma väikesed kiiksud, see siis on minu oma.

Oma loo otsustasin kirja panna just vahetult enne suve, kui kehakaaluteema igas peres päevakorda tuleb. Ja et lapsevanematele meelde tuletada, kui olulised on lastele vanemate öeldud sõnad ning kuidas üksainus mõtlematult või naljaviluks öeldud lause võib lapse tulevikus nii suurt ja tegelikult elu segavat rolli mängima hakata.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare